Subscribe Menu

Kas on võimalik peatada demokraatlike riikide võlakoorma kasvamist?

Vasakpoolne maailmavaade, mis domineerib nii meedias kui akadeemias, pooldab suurt valitsust, mis kodanike heaolu eest hoolitseb. Poliitikud peavad ikka rohkem ja rohkem lubadusi andma valijatele, et valimistel võita. See, et lubaduste läbiviimine nõuab enamasti uut raha, mis toob endaga kaasa tulumaksude tõusu või siis üha enam riigivõlgade suurenemist, sellest enamasti valimiskampaaniates ei räägita. Mida suurem riigivõlg, seda suurem osa tulumaksudest läheb laenatud raha intresside tasumiseks.
Image by renjith krishnan / FreeDigitalPhotos.net

Ülaltoodud protsessi tagajärjel on kodanike arv, kes ühel või teisel määral valitsuse toetusest osa saavad, üha suurenenud. Selle tõttu on inimlik, et toetuse saajad hääletavad valimistel nende poliitikute poolt, kes saadud hüvitusi säilitavad või suurendavad. Vasakpoolse maailmavaate eesmärk ongi riigis varade võimalikult ühtlane jaotamine. Akadeemia ja meedia aina õigustavad seda, et rikastelt tuleks ikka nõuda suuremate ja “õiglaste” tulumaksude tasumist. Enamikel juhtudel sellest rahast ei jätku riigi eelarvete tasakaalu viimiseks. Selleks, et antud lubadusi täita, tuleb riigi võlga suurendada.

Enamik demokraatlikke maid, nende hulgas ka Ameerika, on suurtes võlgades. Valitsused peavad hakkama kärpeid tegema nii sotsiaalprogrammides, valitsuse teenistujate hüvitustes ja palkades kui ka muudes programmides. Poliitiliselt on see väga ebapopulaarne, mistõttu võimul olevad parteid püüavad sääraseid ebapopulaarseid otsuseid järgmiste valitsuste kaela veeretada, mistõttu riiklikult tähtsate otsuste tegemine venib ja probleemide lahendamine üha raskemaks ja suuremate negatiivsete tagajärgedega olukordadeks muutub.

Kuna poliitikul, kes valimistel hääletajatele ainult nende hüvituste kärpeid pakub, pole suuremat väljavaadet valituks saada, siis tuleks valimissüsteemi kuidagi muuta, et see riigi võlgades olukorrale mingit lahendust pakub. Kerge on poliitikul valimistel teiste inimeste – maksumaksjate – raha lahkelt pakkuda. Kui aga oleks tegemist poliitiku oma rahaga, siis vast nii kergelt lubadusi ei antaks. Miks ei võiks valimisseadust niimoodi muuta, et poliitik või poliitiline partei, kes mingit uut programmi valijatele pakub, selle eest osalt oma taskust tasub? Oletame, et uus valimistel pakutud programm, on erapooletu komisjoni poolt hinnatud, et see maksab maksumaksjatele näiteks 10 miljonit dollarit aastas. Uus seadus nõuaks, et igal aastal üks protsent, ehk antud juhul $100,000 aastas tuleb poliitiku või partei taskust.

Tarvo Toomes

Read more