Enam ei tohi umbrohtudele kihvti peale pritsida. Tapab inimesi ka, tuleb välja. Ainus viis umbrohust lahti saada on nigu muu kurjusega – välja juurida.
Kuid Ets lausus tänavu, et peand, pea. Et võilill olla kevadel oluline just kõigetähtsamale kiletiivalisele. Mesilasele. Vaat tema on talve otsa suikunud, kevadel on hirmus näljane. Ilmade soojenemine põle talle mingi meelakkumine. Peab sööma. Kui hing taas sees, saab ta asuda juba õigete lillede kallale, otsima õietolmu ja nektarit siis juba vastsete toitmiseks.
Teadsin küll, et mesimumm on looduses väga tähtis. Ta tolmeldab õistaimi – aedvilju ja puuvilju nende hulgas. Inimene ei saaks kudagi rikkalikku saaki põllult, viljapuilt, kui poleks mesilasi. Olulised vanajumala suures meistriteos.
Ets ulatas siis oma iifooni. Õuna firma, (Äppli äpp, nigu Ets ütleb) ja kuna ubinaid süüa ei saaks mesilaste tööviljata, kiikasin ekraanile. Nigu paljud kanukid, on Ets alati väga mures ilma üle. Selleks tal siis ilmastiku äpp, mis teatab minuti pealt, mis kell vihma hakkab sadama. Kuna nood sünoptikud eksivad ju tihti, näitavad nad kannatamatutele videosid.
Ja tol päeval oli sel ilmaäpp’il esmatähtis videohoiatus – ärge niitke muru, kui võililled õitsevad. Kuna siis kaob mesilaste pruukost. Selge. Ei kitku ka. Kuid õhtal sain pragada. Ma polevat aiatöid lõpetanud. Kui mesimagusalt seletuse pakkusin, käratati, kas naabritel pole noid kasvajaid rohkem kui vaja. Hea, et nõelata ei saanud. Jäigi nii, nigu alati on olnud. Säh sulle moodsat mõistust ja tehnikat, vanad kombed jäävad ikke peale.
Vabarna Volli
