Tausta teadmine on vajalik. Kuna tendents, mis ka allakirjatanut on vahel eksiteele viinud, uskuda peavoolumeedia raporteid kõigi muu teadmiste kiuste, on inimlik. Eriti siis, kui tarvitatakse termineid pejoratiivselt, halva maine osutamiseks. Seda tänapäeval üliagaruse tõttu. Kui rahvas saab aru, et tema huve ei kaitsta, siis tõstetakse häält.
Põhja-Ameerikas on nii USA president Donald Trumpi kui Ontarios konservatiivi Doug Fordi loodetud häbistada populismi süüdistustega. Ent esimene võitis oma koha riigis, kus põhikiri on ehitatud just rahva poolt sõnavabadusele, et just rahva käes on võim. USA põhikiri loodi hästi läbimõelduna – ning kuna ükski valitsuse dokument ei saa kõiki õigusi tagada, siis on ka sellele lisatud arvukalt juriidilisi parandusi.
Ontarios algas äsja ametlikult valimiskampaania. Fordi on süüdistatud nii rassismis kui populismis. See on tekitanud ka sõnade tagasivõtmist. Ent kas see pole mitte valijate kuulamine, rahva häälele reageerimine? Valija huvidest arusaamine?
Ajastul, kus paljud ei oska enam sügavalt mõtelda, vaid ainult siutsudes reageerida, on aeganõudev, oluline lugemismaterjal asendamatu. Soovitaks kõigile, kes on populismist huvitatud, mis roll sellel on ausa konservatismi kaitsel kui ka selle vastu võitluses inetuks, aga ekslikuks märksõnaks kujunedes, avada mullu oktoobris ilmunud raamat. Ajakirja The New Criterion toimetaja Roger Kimball tellis väljaande 35. aastapäeva märkimiseks esseesid sel teemal, kaante vahel kui Vox Populi: The Perils & Promises of Populism.
Kimballi sissejuhatus rõhutab, et populismi nö fenomen keerleb suveräänsuse mõiste arusaamise ümber. Avalik debatt ja mis siin salata, avalik ärevus, on viinud termini kuritarvitamiseni. Suveräänsus tähendab lühidalt, kes valitseb ja kuidas. Vastukaja poliitilise korrektsuse nõmeduste vastu on osa populismi heast küljest. Teiseks, moraali lugemine mõjuvõimsate poolt on tänapäeval Kimballi sõnul silmapaistev, moonutades iseloomujooni avatud ühiskonnas, mida domineerib enam ja enam bürokraatia.
Hea näide sellest on silmakirjatsev vasakpoolne Euroopa Liit. Kuhu kuulumine tähendab oma riigi, rahva eest otsuse langetamise kadu. Topeltstandardeid. (Näiteks Euroopa Liidu palgalehel olev maksab vaid 21%-list sissetulekumaksu. Palju vähem kui ELi liikmesriikides.)
Sellepärast britid valisidki Brexiti – kuna EL keelas neil vabakaubanduse teiste partneritega – näiteks Hiina, maailma ekspordikolossiga. Huvitavamaid, koguni parimaid esseid teoses on Daniel Hannanilt, inglasest Europarlamendi liige kuni lahkumiskampaania õnnestumiseni. Hannan paljastab, kuidas jubagi rikkad – ettevõtted ja pangad, näiteks, koorivad ELilt toetust, mis on märksa suurem kui nende omapoolsed lobikulud. Ka keskkonda kaitsvad organisatsioonid, kelle majandamist tagab peamiselt Brüssel, olid oma rahastamise huvides Brexiti vastu.
Veel leiab terane lugeja kinnitust, miks USA on viimane tõeline juriidiliselt demokraatlik riik. Euroopa Liit on võtnud kodanikelt sõna- ja hääleõiguse. Brüssel dikteerib, Tallinn, Riia, ka Berliin, olgu kuulekad. USA põhikiri aga tagab mitmel tasandil valitsemist, hääle, sõna, mõju.
Teine oluline essee on James Madisoni rollist nii asutava isana kui põhikirja looja, kaitsjana. Riigimees, hiljem president, tegi parima, et rahvas ei saaks üleliigset ega vähendavat rolli, kui valitsusele tagati.
USAs viis 2008. a. masujärgne rikaste päästmine Tea Party loomiseni. Mida kohe populistlikuks ühenduseks tembeldati. Mida partei ei olnud. See loodi põhikirjas asuvate põhimõtete järgselt tagamaks, et eliidil ei oleks eesõigusi. Raamatus on leida ka teisi näiteid. Obama tervishoiuplaan oli koguni põhikirja vastane. Obama kuulub nende presidentide hulka (Wilson, Roosevelt, Truman – demokraadid kõik, ka sõjaaegsed presidendid), kes Fred Siegeli detailse essee järgi kõige enam on teinud, et USA suveräänsust õõnestada.
Kommunistid kuritarvitasid kodumaal okupatsiooni ajal mõistet, suurim eestikeelne ajaleht, propagandaorgan nimetati ümber Rahva Hääleks. Vox populi on aga oluline osa eliidi võimu piiramisest. Seda kinnitab populismi häid – ja halbu – külgi lahtimõtestav oluline raamat. Populism elab mõlemas, nii vasak- kui parempoolses äärmuses. Olukord pole sugugi selline, mida massimeedia endiste liberaalide priiskamist ja ahnust peites on loonud. Rahvas, inimene, peaks ikka olema tähtsam kui eliidi nämmutatud õigustamata enesehuvi.
Kokkuvõttes, populismi probleemiks on elitismiga toimetulek. Populism pole pahe. Ega rahva hüvanguks. Mida ausam, erapooletum, otsekohesem ja targem on eliit, seda vähem põhjust on rahval vihastada, nõuda valitsemises muutusi.
Tõnu Naelapea, Toronto
