Näitena võib esile tuua ajalehte New York Times. 1930-ndatel oli selle ajalehe Moskva korrespondendiks mees nimega Walter Duranty, kes saatis hiilgavaid raporteid Nõukogude Liidu kommunistliku ühiskonna saavutuste ning kodanike hea ja paraneva elu kohta. See oli aeg, kui Ukrainas Stalini poolt pealesunnitud eraomandina peetud talude asemel sunniti inimesed kolhoosi elama ja töötama asuma. Selle konflikti tõttu tekkinud näljahätta suri umbes kuus miljonit inimest, mis on Läänemaailma teadlaste poolne hinnang, rajatud ellujäänute ja vabasse maailma pääsenud otseste kogemustega inimestele.
New York Timesist sai aga vaba, demokraatliku, maailma vasakpoolse meedia poolt tunnustatud Nõukogude Liidu eriteadlane, kelle poole tihti vasakpoolne meedia pöördus Nõukogude Liitu puutuvates küsimustes.
Kui Ameerika President Ronald Reagan 1990. aastatel ühes kõnes kõneles tõtt ja nimetas Nõukogude Liitu „kurjuse impeeriumiks“, siis avaldas see Põhja-Ameerika vasakpoolses meedias tugeva protestitormi ja teda nimetati „sõja õhutajaks“. Tema valitsuse ajal Ameerikas ehitatud raketikaitsesüsteemi, mis olevat teinud N.Liidu raketid kahjutuks, nimetati mõnitavalt „tähtede sõjaks“.
Paljudes P.-Ameerika kodanikes, eriti neis, kel olid isiklikud kogemused kommunistlikust terrorist N.Liidus, tekitas see reageering nördimust. Kas siis tõesti usaldati kommunistlikku diktaatorit Gorbatšovi rohkem kui demokraatlikult valitud president Reaganit? Kui suur osa vasakpoolsest meediast president Reagani mõnitamises osales, ei oska öelda!
Tarvo Toomes, Toronto
