Penny Collenette – edaspidi ainus Collenette kirjutises – kuulus samuti Chrétieni õukonda. Alul vabatahtlike koordineerijana, kes töötasid tulevase peaministri parteijuhiks saamise suunas. Kui see tahe täitus, siis nimetas poliitik ta oma esimese ametiaja peasuhtekorraldajaks. Teisisõnu, Collenette’il on väga hea arusaamine sellest, kuidas Parlamendimäel tegutsetakse, kuidas tuleb korraldada nii riigisiseseid kohtumisi kui vajalikke läbirääkimisi rahvusvahelisel tandril.
Kui selline inimene, kelle soontes voolab liberalism kui eelistatud lähenemine, esitab praeguse peaministri kohta arvamuse, tasub valijal kuulata. Esimene lõik oli üllatavalt peaaegu sarkastiline. Tõlkes nii: Peaminister oli täna Ottawas. Ei ole üllatuseks, eks? Vale.
Sellise etturi julgelt malelaua keskpaika panek viis Collenette’i kritiseerima Justin Trudeau ametireise. Mitte ainult vihjates hiljutisele, paljude kanadalaste silmis mõttetult edevale India reisile, vaid ka planeeritud möödunud nädalasele lennule Peruusse, Ameerikate tippkohtumisele.
Teadagi sai Trudeau mõne plusspunkti, kui ta tühistas Peruusse sõidu, et hoopis Kanada sisemuredega tegeleda. Alberta ja Briti Kolumbia provintside peaministreid – mõlemad sotsialistid, NDP partei liidrid – kohtama, lootuses, et saaks kuidagi Trans Mountain õlijuhtme või -trassi ehitamise mured lahendada. Projekt viiks Albertast nii toornaftat kui õli läbi kaunite, ökoloogiliselt habraste mägestike läände, kust siis seda meritsi energianäljastele eksportida. Keskkonnakaitsjad on ägedalt selle vastu. Alberta sotsialistlik juht Rachel Notley teab, et ta pukkijäämine oleneb maapõuevarade ekspluateerimisest, häältest, mis energiasektorist tulevad ning on projekti poolt. Ta vastane John Horgan on aga NDP põhimõtetele truu.
Hea, et Trudeau seda tegi. Kuid siiski on ees alul Pariisi lend – miks? – ja siis ühendatud Kuningriikidesse Briti Rahvaste Ühenduse valitsusjuhtide koosolekule. Viimase eest pole tal vaja vabandada.
Collenette küsib otseselt. Miks tänapäeva tehnoloogia poolt domineeritud ilmas reisivad poliitikud nii ohtralt? Eriti Trudeau, kes ju teadagi armastab tähelepanu rahvusvahelisel areenil, märksa rohkem kui parlamendiistungeid, kus ta peab õigustama oponentidele, valijatele, miks valitsus on taas murdnud lubadusi või astunud eksisamme.
Skype, eestlaste panus sotsiaalsele tarkvarale, oleks ju lahendus. See on odav, lubab näost näkku vaatamist, nii tehes on raskem valetada. Ka mitme inimesega. Collenette leiab, et Skype hoiaks aja- ja energiakulu kõikidel kokku. Rääkimata majanduslikust kasumist. Samas ta tunnistab, et silmast silma kohtumisi ei asenda miski. Kuid miks on neid nii tihti vaja? Kuidas neid õigustada? Collenette annab vastuse, mis ei üllata. Viimased on sidemete loomiseks tähtsad, eriti peaministrile, kes on esimest ametiaega täitmas (Allakirjutanu rõhutus. Trudeau soovib ju võimule jääda.)
Collenette kirjutab ausalt, et tänu ta isale, Trudeau nimi avab talle kõikjal uksi rahvusvaheliselt. (Mitte oma enese saavutuste tõttu. Neid on peale võimuletuleku vähe.) Kanadas on ta populaarsus õigustatult langemas. Kes on kuulnud raadios või näinud teles ta avalikke sõnavõtte on kahtlemata märganud, et Trudeau enesekindlust on asendamas lausetes kõhklused „h’m, hum“ esitustes. Üht vana, eluaegset liberaalist sõpra häirib see langus niivõrd, et kaalub järgmistel teist parteid toetada, kuigi talle NDP on vastuvõtmatu. Sellele, muide, konservatiivid loodavadki.
Kanadal on ajalooliselt olnud roll rahvusvaheliselt vahekohtunikuna, arbitraatorina. Ajastul, kui USAs valitseb kaootiline sotsiaalmeedia, kui Brexit kinnitab seda, et kõik ei soovi vasakpoolseid liite, kui Venemaa õõnestab demokraatiat infovastaste ja digitaalsete rünnakutega, peaks Trudeau mitte „foto-oppide“ huvides mesilasena ühest tarust teise magusa taru poole lendama, vaid riigimehelikult käituma.
Collenette tsiteerib üht mainekat liberaalset poliitikut, endist välisministrit Lloyd Axworthy lõpetusena. Viimase raamat Navigating a New World lõpplauseks valis autor luuletaja Antonio Machadolt kaks rida: Reisija, rada pole. Rajad luuakse jalgsi käies. Collenette’i viimane lause arvamusloos: Kanada peab edasi sammuma.
Kas Trudeau avalikku noomingut kuulda võtab, on küsitav. Valija, ammu pettunud priiskamisest, välisabiraha saatmisest korrumpeerunud riikidele, ohtratest reisidest, sooviks ehk küll, et Trudeau õpiks koduseid kohustusi hindama palju rohkem kui enese huvides visiite võõrsile. Mõnest olulisest pole pääsu. Teised aga? Turvamise ja muude kuludega on iga selline lõbus väljasõit hirmkallis ega too pahatihti mingit tulu maksumaksjale. Skype oleks selgelt lahenduseks.
Tõnu Naelapea, Toronto
