Tempel oli Jeruusalemma elu keskpunkt. Kogu see linn tegelikult elas ja õitses tänu olulisimale pühapaigale. Pühadeks täitus linn palveränduritest. Nende majutamine, toitmine, rahavahetus ja ohvriloomade müük tõi rikkust ja raha linnas elavale rahvale. Templi eesõu, kuhu võisid siseneda ka ümberlõikamatud ja kuhu ka paganad võisid palvele tulla, oli muutunud sisuliselt turuplatsiks. Väärika rahu ning endasse süvenemise asemel käis seal lärmakas äri, mis omal kombel oli ka justkui õilsa asja teenistuses. Sealt sai soliidse hinnaga osta Jumala teenimiseks vajalikku. Asi oli kujunenud juba nii suurejooneliseks, et isegi templis ohvrilooma müümist-ostmist peeti pühaks toiminguks.
Jeesus sattus hämmeldunud rahvahulgaga tõsisesse vastuollu, kui ajas sellise (paljude jaoks juba ajast aega kestnud) püha äritsemise pühakojast välja.
Siinkohal tasuks meilgi tõsiselt järele mõelda. Millega on täidetud meie PÜHAPÄEVAD?! Kas argipäeva toimetustest eemaldumisega püha rahuga? Kas oleme oma elu planeerides kirikus käimiseks piisavalt aega ja ruumi jätnud? Või mööduvad meie pühapäevad hoopis muude asjadega tegeledes? Kas oleme oma vaimutempli eesõue pühapäeviti äärest ääreni täitnud pika hommikuse une, pannkoogi küpsetamise, hobide harrastamise ja ostlemisega? Need on ka kindlasti olulised asjad. Kindlasti pahandab nii mõnigi, kui need seatakse kaalukausile ning öeldakse, et need „pühad“ nädalavahetusse sobivad toimingud tegelikult pole seda väärt, et nendele ohvriks tuua jumalateenistuse osadus.
Aga sellist templi eesõues korra loomist vajame me aeg-ajalt kõik. Selleks, et mitte igavikust ilma jääda põhjusel, et igavik ei pühitse eesmärgina meie ajalikku elu.
Jeesus ja rahvahulk – kirik ja rahvuslus. Siin on tõsine meeleparanduse otsimise teema. Jumala Pojata pole inimesel lunastust. Kodumaast eemal elaval rahvakillul ilma emakeelse kirikuta puudub rahvustunde kestmise väljavaade.
Kirikuaasta tähtsaim püha, ülestõusmispühad, pole eestlaste seas muidugi niisugune massiüritus kui jõulud. Samas ei kahanda see asjaolu sugugi nende pühade kristliku tähenduse ülevust. Kuid nii see on, et masside tähelepanu võidavad ikka nähtused, milles osatakse end kuidagi osalisena tunda. Sünd ja surm, elu õnn ja traagika puudutavad igaüht. Surnuist ülestõusmise kogemus meil enamasti veel puudub.
See puudus ka Jeesuse aegsetel inimestel. Rahvamass oli oma töö teinud. Nad olid Jeesust kuninglikult tervitanud ning ta ka surma saatnud. Jeruusalemm puhkas paasapühadest, mida küll seekord oli häirinud näotu vahejuhtum – ühe usuhullu hukkamine. Aga ta oli nüüd juba maetud ning rahvas pöördus tagasi argisesse rutiini.
See, et maailm pole enam endine, sai teatavaks esmalt naistele, kes nädala esimese päeva tõusul läksid Jeesuse hauale. Suurimad Jumala imed polegi masside melu keskel kogemiseks antud. Nendest osa saamise nimel on vaja iseseisvalt tõusta ja minna – järgida Issanda kutset, saada tema järgijaks.
Sekulariseerunud ühiskonnas elades on paratamatult usule pühendumine midagi sellist, mille kaudu usklik inimene eraldub ja erineb massist. Aga see ju muudabki usu aina väärtuslikumaks ja ehtsamaks. Ning lõppkokkuvõttes võime näha, kuidas usk omandab hoopis uue kvaliteedi. Usklikuks olemine tähendab ka isiksusena oma maailmavaate ja ellusuhtumiste teadliku mõtestamise vajadust. See pole enam lihtne valik vaid teadlik ja vastutustundlik otsus.
Rahvarohkeim Jeesuse imetegu oli ilmselt 5000 mehe toitmine, kõhutäis, millest tuhanded aru said. Ülestõusmise ime sai teatavaks aga väga piiratud hulgale. Neile, kel oli asja masside poolt põlastavalt unustusse tõugatu hauale.
Näiteks toidupoode külastab elanikkonnast valdav enamus. Ihu vajab ju toitmist. Aga neid, kes raamatupoodi külastavad, on oluliselt väiksem hulk. Ja ometi poleks meil põhjust ilma kirjanduseta end kultuurrahvaks pidada. Sama on usuga ülestõusmisesse ja igavesse ellu Issandas Kristuses. Ilma usuta poleks meil mõtet ka kogu inimeseks olemisele kõhutäiest sügavamat tähendust otsida.
Õnnistatud ülestõusmispühi soovides
Praost Mart Salumäe, Toronto
