Mehed vaatasid vaikides, kuidas nende pataljoniülem Pärlin pead kätele toetades pollaril istus. Varjamatult toimus tema hinges suur sisemine heitlus. Paljud teised rügemendi ohvitserid olid pidanud kodumaale naasmist mõttetuks ohvriks ja jäid Soome. Lõpuks tõusis majori pea kätelt ja ta astus koos teistega laevale. Teda kuuldi ütlevat, et olgu see tema ohverdus, kuid ta ei suuda poisse saata omapead surema! Soomepoisid olid minemas vabastama oma isamaad ja kui see vajas nende abi, siis ei peetud tagasituleku tingimuste üle mingeid läbirääkimisi.
Laadimise lõpuks läks laevale 1752 võitlejat, neist 168 ohvitseri ja 162 allohvitseri. Septembri alguses tuli Soomest lisaks neile veel 40-50 mereväelast ja umbes 200 maaväelast. Soome jäi maha ligi kompanii jagu (umbes 170) endist JR200 meest, kes pärast 23. septembrit läksid Rootsi.
JR200 võitlejad tagasi Eestis
Eestis 19. augustil 1944 kell 10.40 Paldiskisse saabunud soomepoiste rügementi juhatas nüüd kapten (alates 18.08.1944 Soome sõjaväe major) Voldemar Pärlin. Sama päeva õhtul kell 20.20 sõitis rügement rongiga Nõmmele ja pärast jalgsirännakut jõuti 20. augustil kella üheks öösel Männikule laagrisse. Mehed olid nälginud, sest viimati oli süüa saadud 18. augusti lõuna ajal Hankos!
Osutus, et Soomest saabunud meestel tuli anda saksa sõduri vanne. Artiklile juurdelisatud fotol on näha, et kapten V. Pärlin ei ole selle üle sugugi rõõmus, kui kindralinspektor Johannes Soodla nõudis seda.
Kahest JR200 pataljonist moodustatud I pataljoni ülemaks saab kapten V. Pärlin, võitlejaid on selles ligi 800. Pataljon saadeti 25. augusti 1944 õhtupoolikul Hiiu raudteejaamast Tartu rindele.
Tapa raudteejaamas oli vahepeatus. Seal käis pataljoniülem kapten Pärlin saksa relvi vastu võtmas. Vagun 580 vintpüssi, 20 kergekuulipilduja, 25 püstolkuulipilduja ja mõnekümne tuhande padruniga haagiti rongi sabasse. Ei antud ühtegi raskekuulipildujat ega tankitõrjegranaadiheitjat. Vahepeatustega Jõgeval ja Naval jõuti sihtpunkti Mullaveresse, kus asus ka rong Tartu rindelõigu saksa staabiga. Pataljon kandis nüüd nimetust 20. Eesti diviisi 46. jalaväerügemendi kolmas pataljon.
Soomepoiste pataljoni kaitselahingud Tartu rindel
Punaarmee oli murdnud ennast saksa rindest, 25 kilomeetrit Tartust põhjas, läbi ja hakkas ohustama Sinimägede grupeeringut. Pärlini pataljon sai ülesande 27. augustil liikuda Voldi suunas ja koos 37. politseipataljoni ja omakaitse meestega blokeerida Tartu – Tapa raudtee. Juba jalgsimarsil olid Punaarmee suurtükitulest esimesed haavatud, kes viidi Palamuse välihospidali. Samal õhtul jõuti Tabiveresse puhkama, et järgmise päeva hommikul vabastada Pupastvere.
Kolm päeva (28. – 30. august) vahetpidamatult rünnates vabastas III pataljon 28. augustil Pupastvere, 29. augustil Õvi küla ja 30. augustil jõudis kapten V. Pärlini pataljon Emajõe äärde välja. Lahingus hävitati Punaarmee 282. diviisi staabi julgestusjõud ja staap, langesid nii diviisi komandör kui ka komissar. Esimeses lahingus kaotas meie pataljon 34 meest langenutena ja 170 sai haavata. Soomepoistele anti selle lahingu eest 43 II klassi Raudristi ja kapten Voldemar Pärlinile I klassi Raudrist. Üle jõe paistis Tartu, aga sakslased peatasid pataljoni edasiliikumise, sest nähes soomepoiste võitlusvaimu, otsustasid sakslased neid kasutada ainult ettevalmistatud rünnakuks.
Juba 1. septembri õhtul marssis pataljon kirde suunas. 2. septembril marss jätkus Pilka ja Möllatsi külade suunas, kavandati öine puhkepeatus Vesneri mõisas. Õhtutaevas hakkas kostma läheneva lennuki mootori mürinat. See oli Punaarmee ööpommitaja. Jalavägi varjus teelt pargipuude alla. Mõisa hoovi kukkunud pommi killud haavasid mootorratta külgkorvis istunud pataljoniülemat, adjutanti nooremleitnant B. Zeisigi, käsundusohvitseri nooremleitnant A. Laost ja veel nende lähedal olnud nelja võitlejat. Kapten Pärlinit tabasid pommikillud põlvedesse, kätte, õlga ja näkku. Kui pataljoni arst leitnant I. Sulg ta haavadele sidemeid pani ütles kapten Pärlin: „Kahju, et ülesanne jäi pooleli. Pojad, kui minuga midagi juhtub, siis teadke, et olen lõpuni teiega.“
Mõisast saadud veoauto kastis evakueeriti kõik haavatud Vara välilaatsaretti Voldi lähedal. Vaatamata rasketele haavadele suutis Pärlin laatsaretis B. Zeisigile tunnistada, et otsus kodumaale appi tulla oli üks tema elu paremaid otsuseid!
Pataljon jõudis 3. septembril Pilka külla ja siin jäädi Saksa II armeekorpuse reservi. Uus pataljoni ülem leitnant Karl Pärnoja luges, et nüüd on 600 mehest järgi 300. Juba 7. septembri hommikul osales pataljon koos 300 omakaitse mehega rünnakul Tartu põhjaküljel Meeri külas. Likvideeriti sissepiiratud vastase grupp. Öösel vastu 13.09. ületas pataljon Emajõe.
Kurb teade Vinnist
Pataljoni jõudis kurb teade, et nende tublit ülemat Voldemar Pärlinit ei ole enam. Vigastused osutusid raskemateks, kui esialgu karta osati. Arstid amputeerisid tal 11. septembril halvaks läinud haavatud jala. Pärast operatsiooni külastas teda kiiruga kohale saabunud abikaasa Feliitsia Pärlin, kelle lahkudes oli Pärlin kõrgendatud meeleolus. Öösel aga avanes jalaköndist ootamatult verejooks. Valvesanitar magas. Pärlini tugeva oigamise peale kutsus kõrvalvoodis lebav nooremleitnant B. Zeisig arsti, aga abi oli jäänud hiljaks. 12. septembri öösel kapten Pärlin suri suure verekaotuse tõttu.
Leitnant K. Pärnoja saatis lipnik Ants Lahi koos nelja võitlejaga Vinni hospidali Lääne-Virumaale appi pataljoniülemale riiklikke matuseid korraldama ja pataljoni esindama. Kapten Pärlini kirstupanek toimus 16. septembril 1944 kell 13.30 Tallinnas Jaani kirikus praost Tähevälja teenimisel.
Soomest tagasipöördunud eesti meeste pataljoniülem leidis kangelassurma võitluses kodumaa vabaduse eest.
Herbert Lindmäe kirjutab oma raamatus „Suvesõda Harjumaal 1941“, et Maarjamäe kangelaskalmistu haudade ritta kerkis eile (16. 09.1944 – J.H.) värske sangarikalm, kuhu sõjaväeliste austusavaldustega sängitati mulda kapten Voldemar Pärlin.
Kapten Voldemar Pärlini soomepoiste pataljon, millest oli 19. septembri õhtuks järel vaid kaks ohvitseri – Karl Pärnoja ja lipnik Otto Peters – ning umbkaudu 40 võitlejat, võitlesid ülekaaluka vastasega kuni lõpuni.
Kloogal väljaõppel olnud soomepoisid osalesid ka 22. septembri Keila lahingus.
Kokku langes Eestis 1944. aasta kaitselahingutes 62 soomepoissi. Järelejäänud JR200 mehed taandusid koos sakslastega, põgenesid üle mere Rootsi, läksid metsavennaks või peitusid ohutus kohas heade inimeste juures.
Jaak Haud, kolonelleitnant erus
Kasutatud allikate loetelu:
1. Evald Uustalu, Rein Moora. Soomepoisid. Ülevaade eesti vabatahtlike liikumisest ning sõjateest Soomes ja kodumaal Teise maailmasõja päevil. II trükk (I trükk 1973 Toronto). Tallinn, Olion 1993, 480 lk.
2. Vabaduse eest. Soomepoiste lühielulood. Peatoimetaja Raul Kuutma. Soome Sõjaveteranide Eesti Ühendus. 1997, 447 lk.
3. Tiit Noormets, Toe Nõmm, Hanno Ojalo, Olev Raidla, Reigo Rosenthal, Tõnis Taavet, Mati Õun. Korpusepoisid. Eesti sõjamehed 22. Eesti territoriaalkorpuses ja 8. Eesti laskurkorpuses teises maailmasõjas aastatel 1940 – 1945. Tallinn 2007, Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts, kirjastaja Sentinel, 254 lk.
4. Anne-Riita Isohella. Soomepoisid. Eesti mehed Soome Jätkusõjas. Soome keelest tõlkinud Katre Koit. Väljaandja Soome Sõjaveteranide Eesti Ühendus. Tallinn Raamatutrükikoda, 2008, 574 lk.
5. Leo Õispuu, koostaja. Represseeritud isikute registrid (RIR10), raamat 10. Eestlased vene sõjaväes 1940 – 1945, teine osa (M-Sel), lk 538. Tallinn, Eesti Represseeritud Isikute Registri Büroo, 2009, 797 lk.
6. Herbert Lindmäe. Suvesõda Harjumaal 1941. Tallinn, 2015.
7. Kapten Voldemar Pärlini teenistusleht. Saadaval Eesti Sõjamuuseumi, kindral Laidoneri muuseumi interneti koduleheküljel, vt andmebaasid – ohvitserid: http://prosopos.esm.ee/index.aspx?type=1, kasutatud 09. november 2015.
8. Okupatsioonide muuseumi interneti kodulehekülg, kasutatud 09. november 2015, vt www.okupatsioon.ee/nimekirjad/raamat/kaader/index.html ja www.okupatsioon.ee/et/uelevaated-okupatsiooniajast/26-vastupanu.
9. Jaak Haud. Kataloog Tondi sõjakooli memoriaal. Tartu 2015, KVÜÕA, 100 lk.
10. Jaak Haud, koostaja. Vene vägede lahkumine Eestist. Nii nad läksid! Tallinn 2015, EEOK, 324 lk.
11. Ajakirja „Põhjala Tähistel 1956 – 1975“ kõvakaantega köide, „Põhjala Tähistel“ nr 17 lk 48.
