Prooviks vaadata Eesti Vabariigi sünnipäeval meie omariikluse ajaloole Jõgevamaaga seotud nähtavate ja ehk vahel ka veidi nähtamatute sidemetega seotud inimestele tähelepanu juhtides. Esimesena tahaks viidata 2018. a olümpiamängude avamisele Lõuna-Korea linnas, kus Eesti olümpiavõistkonna lippu kandis Saskia Alusalu. Tegelikult on siin nii palju märgilisust – mina veel mäletan oma varasest koolipõlve ajast pool sajandit tagasi Innsbrucki olümpiamängude kiiruisutamisvõistluselt tulnud rõõmsat uudist, et Ants Antson krooniti kiiruisutamises olümpiavõitjaks. See tundus 1968 kuidagi uskumatuna! Juba siis viidati Eestis suurte riikide uisutajate eelistele, sest nemad said juba sel ajal treenida kunstjääga uisuradadel, kui Eestimaal olid pool sajandit tagasi mõned entusiastid, kes valasid koolide juurde jäärajad ja treenisid noori kiiruisutajaid, nagu oli seda tehtud kunstjää-eelsel ajastul. Seetõttu tahaks täna väga sügavalt kummardada Adavere rahvale, kel jätkunud usku, mis annab neile jõudu rajada kooli juurde uisurajad. Adaveres asub praegu Eesti ainuke kiiruisutamiseks mõeldud (250 m) jääovaal. Seetõttu on peaaegu kõik meie praegused Eesti kiiruisutamise meistrid pärit Adaverest. Väino Treiman teostas 2018 kindlasti oma suure unistuse, sest Saskia Alusalu ja Marten Liivi osalemine olümpiamängudel on kindlasti palju suurema tähendusega kui vaid spordisündmus. Eesti omariikluse sünnipäeval ei saa me mööda vaadata oma väga hapra tervisega suurest poeedist Juhan Liivist, kelle luuletuses oli kirja pandud kuulus unistus – „ükskord on Eesti riik!“
Peame paraku aktsepteerima, et Eesti on sedavõrd väike, et omariikluse hoidmiseks vajame väga erinevaid inimesi. On neid õnnelikke, kes saavad oma panuse omariikluse arengusse anda päris normaalsel kujul, kui neil selleks tööks olemas nii vahendid kui suhteliselt head võimalused. Aga meie ajaloos on olnud ikka neid, kes suutnud meie omariikluse heaks midagi olulist teha olukordades, kus neil formaalselt puudunud endal ehk igasugused võimalused, aga neid pani liikuma suur tahe ja unistuse poole liikumine. Suurim näide on just Juhan Liiv, kes loovutas Estonia seltsimaja ehituseks oma pintsaku (täna on see välja pandud Estonia teatri fuajees), sest ta soovis loovutada rahvusliku paleuse heaks samuti midagi, kuigi seda loovutamisväärset võis, võrreldes paljude rahvuskaaslastega, olla ehk liialt vähe. Juhan Liiviga seoses on veel üks huvitav side Eestiga, sest kui me juba oleme harjunud, et Kanada koondise ridades osaleb maailma tippsuusavõistlustel eestlane Len Väljas, siis on päris huvitav mõelda, et meist geograafiliselt nii kauge maa nagu Ida-Timori lippu 2018. a olümpiamängude avamisel kandis mees, kes ütleb uhkusega, et ta on väga tihedalt perekondlikult seotud Eestiga. Tegemist siis Ida-Timori värvides võistleva mäesuusataja Yohan Goutt Goncalves’ga (snd 20. detsembril 1994 Suresnesis Prantsusmaal). Ta on olnud esimene Ida-Timori sportlane, kes võttis osa juba 2014. a taliolümpiamängudest mäesuusatajana, saavutades meeste slaalomis 43. koha. Ta on kohal mäesuusatajana ka olümpial 2018. Sündinud Suresnesis (asub Hauts-de-Seine departemangus Île-de-France piirkonnas Prantsusmaal). Tema ema on pärit Ida-Timorist ja isa Prantsusmaalt, kuid tema isal on eesti verd. Tema isa Pierre Goutt (snd 1957) tegeleb Pariisis äriga, isapoolne vanaema Eva Goutt (neiuna Liiv; sündinud 1924 Eestis, elab Pariisis), isapoolse vanaema isa August Liiv (1882–1931) oli muusik, kes lahkus aastal 1927 perega Eestist Austraaliasse, kus ta aastal 1931 Sydneys suri; samuti oli muusik isapoolse vanaema vanaisa Elias Liiv (1857–1892); Eliase vennad olidki meie tuntud kirjanikud Jakob ja Juhan Liiv. Yohani onu Maurice Goutt on Prantsusmaal elav estofiil, kes abielus eestlanna Airega. Yohani onupoeg Kaido Goutt on Tallinna Ülikooli prantsuse keele õppejõud. Tänase maailma väiksusest räägib seegi, et Norra suusakoondise liikme Johannes Hösflot Klaebo vanaisa on leidnud oma unelmate naise just Eestis ja elab juba aastaid mitte Norramaal, vaid hoopis Raplas.
Kuid tulles veel kord Laiusele, tahan väga tänada neid mehi, kes ootamata abi väljaspoolt, võtsid kätte ja päästsid Laiuse õigeusu kiriku torni. Päästes kirikutorni, mis oli täna veel võimalik, säilib meil tulevikus võimalus taastada kord märgilise tähendusega kirik. Laiuse Jumalaema Sündimise õigeusu kogudus sai selle uue puukiriku aastal 1864, kui koguduse köstriks oli just Jaan Poska isa. Selles kirikus ristiti nii jurist Jaan Poska kui jurist ja sõjaväelane kindralmajor Nikolai Helk (1886-1941) (kuni 1922 Tsitjakov) ja meie tuntud keelemees akadeemik Paul Ariste (1905-1990). Näitamaks, kui tihedad sidemed on meie rahval, meenutan, et kui vaatame Laiuse kiriku köstrite nimekirja, siis Jaan Poska isa järel on selles Laiuse köstrite nimekirjas just Nikolai Tšistjakov (1853-1912), keda tavaliselt tunneme tema kuulsa kindralist poja järgi. Kuid viitaks seekord hoopis Nikolai Tšistjakovi tütrele Ludmillale, kellest sai meie esimese presidendi Konstantin Pätsi vanema venna – preester Nikolai Pätsi abikaasa. Nikolai ja Ludmilla Pätsi järglased on filmioperaator Voldemar Päts, Theodor Päts ja tütar Ludmilla Päts. Seega, kui 23. veebruaril 2018 loeb Pärnus Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele ette Konstantin Pätsi poja Viktor Pätsi (1906-1952) poeg Matti Päts (snd 1933), siis on meile selge, et Jõgevamaal asuv Laiuse polegi Pätside perest sugugi nii kaugel kui ehk mõne ajalookauge inimese jaoks tundub. On ehk veidi uskumatugi, aga Laiuse on sedavõrd tihedalt seotud Eesti omariikluse ajaloo murdekohtades tegutsenud isikutega, et Laiusel tuleks Manifest kõigile Eestimaa rahvastele kindlasti ette lugeda nii Laiuseväljal päästetud Jumalaema Sündimise õigeusu kiriku juures kui ka Laiuse Püha Jüri kirikus, sest juba auvõlg Laiuse kunagise kirikuõpetaja piiskop Johan Kõpp’ule (1874-1970) – kui meie omariikluse vaimse väärikuse eesvõitleja ees – kohustab.
Tegelikult on mul veel üks palve – mõeldes meie omariikluse tulevikule – võtke ka kõige väiksemad lapsed neile tähtsatele sündmustele kaasa elama, siis pole kahtlust, et nemad viivad oma lapsed ja lapselapsed poole sajandi pärast samuti meie omariikluse järgmisel juubelil sellest suurest peost osa saama. Ilusat Eesti Vabariigi sünnipäeva meile kõigile!
Peeter Järvelaid
