Aga vahepeal, ja see on kindlasti olulisem, olin kokku kolm aastat kandnud ühe moodsa demokraatliku Lääne riigi traditsioonidega armee mundrit. Rootsi sõjaväe kaptenina töötasin vahetevahel ka Stockholmi kõrgeimas staabis, mis siinpuhul, kui rääkida mu edaspidisest tegevusest Eesti kaitseministeeriumis, midagi ka tähendab…
Nii teadsin oma arust täpselt, mida tuli läbi viia Eesti kaitseministrina, totaalkaitse nimelt, koos diplomaatlike, majanduslike, tsiviilkaitselike ja psühholoogiliste komponentidega. Tuli avada kõikvõimalikud uksed ja aknad läände, koostada riigikaitse kontseptsioon, luua vastav seadusandlus ja ehitada meestele inimlikud kasarmud, muretseda soliidne relvastus, lüüa plats võimalikult puhtaks korruptantidest ja kahtlastest „endistest“, nagu on üksikasjalikult kirja pandud Sõjamuuseumi 2014.a. aastaraamatus.
Järelikult ei kobanud ma kaitseministrina suurt midagi. Vahepeal kohtudes Soome, Rootsi, Taani, Saksa ja Poola kolleegidega, kes ju „professionaalsed poliitikud“, sai ruttu selgeks, et polnud mul vaja riigikaitselistes ja julgeolekupoliitistes küsimustes sugugi häbelik olla. Endast tugevamaks pidasin vaid Taani Hans Hækkerupi. Täielikuks algajaks osutus Norra kolleeg Kosmo, endine ametiühinglane Sarpsborgist. Rootsi Anders Björck oli olnud „malaj“, sõjaväes põhiliselt kartulikoorija. Tema adjutant, üks minuvanune lennuväe kolonel, rääkis muiates täpselt ära, mismoodi käsitleda Björcki, nii et me, s.t. Eesti, saaks Rootsilt just seda, mida me tahame; täielik koduväljaku mäng, mis muud. Avalikult pidin Gotlandil ära tegema Saksa arrogantsele kaitseministrile, Helmut Kohli üsna juhmile pailapsele Volker Rühele. Tema korduvalt tuulutatud peamureks osutus nimelt küsimus, tegelikult süüdistus, et mida meie, eestlased, „ikka teeme oma venelastele ”- ! Kusjuures 17. sajandi Kieli ülikooli prof ei jää ju kunagi alla mingisugusele Hamburgi magistrile…
Veel. Olen elus kõvasti tööd teinud, Rootsis, Saksas, Kanadas ja Tartus, ja üldiselt päris viisakate tulemustega. Aga kuskil ega kunagi pole ma nii palju rabelenud kui Eesti Vabariigi kaitseministrina, vahel ka öösiti, üle nädalalõppude. Süüa eriti ei jõudnud. Pealegi vaesustusin, jäin selle aasta jooksul võlgadesse. Aga kunagi pole mind kuskil nii sõimatud, vahel ka sihilikult maha vaikitud, laimatud, ülendatud „skandaalministriks“ ja lõppude lõpuks tehtud orwellikuks „non-personiks“ kui kallil kodumaal. Ja kelle poolt? Eks ikka meie lp. ajakirjanike poolt, nende mitmekaliibriliste ja rohkem või vähem varjatud isandate ülesandel. Edasi sel teemal ei vingu… Aga kui Enno Tammer umbes 1998.a. küsitles asjaosalisi Laari esimese valitsusaja kogemuste kohta ja päris, milline oli meie meelest selle aja „kõige suurem skandaal“, pidin vastama „post-sovetlik eesti ajakirjandus“. See jäi avaldamata.
Ei, pole meil vaja tagantjärgi naeruvääristada, lihtsustada või ilustada midagi. Tööd tehti. Ja päris hästi. Noore peaministri haardest ja töövõimest olin imponeeritud, vahel lausa vaimustatud. Tolleaegsest ajakirjanduse tasemest kahjuks mitte, mõne hiilgava erandiga.
Hain Rebas
