Terava, tõsise, reaalse mure tõttu olid teisipäeval kokku kutsutud Vancouverisse tippkohtumisele oluliste riikide välisministrid ning esindajad. Oluliste all tuleb aru saada, et neist riikidest, kes osalesid vabaduse ja demokraatia huvides võidelnud koalitsioonis Korea sõjas, pea 70 aastat tagasi. Küsimusmärgiks enne tippkohtumist oli: kas on võimalikki Põhja-Korea sundida läbirääkimisi pidama, tuumarelvade arendamise projekte lõpetama.
Venemaa ja Hiina välisministrid aga avaldasid nördimust. Neid ei olnud arusaadavalt kutsutud. Isegi kui mõlema suured, totalitaarriigi piirid Põhja-Koreaga võivad ka neile ohtu tähendada, on see viimane kartus naeruväärne. Nii Puna-Hiina kui N. Liit toetasid üksuste ja relvadega väga oluliselt Põhja-Koread sõjas, mis rõhutas ja kinnitas maailma polaarsust. Seega, tänased kriitikud – eriti Venemaa välisminister Lavrov – ei soovigi arvestada, et nende ajaloos antud toetus tekitas praeguse olukorra. Kuna megalomaan Kim Jong Un kindlasti loodab suurte naabrite vaikusele. Või vähemalt mitte kahe Korea vahel valides Põhja-Korea kahjuks.
Tippkohtumise tulemus oli, nagu ette võis arvata, vaid diplomaatiline eimidagi. Majanduslikud sanktsioonid ei ole kunagi lahendanud konflikte. Üllatas ka, et rahvusvaheliselt antakse Põhja-Koreale majanduslikku toetust. Mida nüüd ähvardatakse eemaldada, et tuumaraketiprogrammi seal pidurdada.
Põhja-Korea rahvas kannatab mitte ainult nälja ja vaesuse all, aga hirmu. Ei ole ette näha rahvalt vabaduse ning võrdsuse nõudmist. Terrorirežiim on seal võimas. Isikukultus samuti. Koreade rahvusloom on Siberi tiiger. Luuletaja William Blake küsis tiigrilt – kes teda lõi. Mitte ometi Jumal? Ei. Kurjuse impeerium, paraku. Ja Lääs ise paistab olevat hambutu.
Tõnu Naelapea, Toronto
