Telli Menüü

Juhtkiri – Hümn liidab rahvast

Oleme astunud uude aastasse, loodetavasti tervena ja heade lootustega, mida 2018 võiks tuua. On ju kätte jõudnud Eesti Vabariigi väljakuulutamise juubeliaasta, mida kõikide näitajate järgi kodumaal pühitsetakse väärikalt. Eeltööd on kaua kestnud.

Meie rahvas ei pääse siiski arvamustest. Paljud olid nördinud, et aastavahetust ei märgitud hümni mängimisega Eesti Rahvusringhäälingus. Eriti just sellisel, olulisel aastal. Mõnele on vaieldav, kas hümni mängimine, ja ärgem unustagem kuulamine, kuulub just uue aasta traditsioonide hulka. Ent kui mitte tervitades juubeliaastat, siis millal?

Põhja-Ameerikas on hümnid ära kulunud, tänu elukutselisele spordile. Milleks enne profmänge peab hümni mängima – mis ju püha – ei saa aru. Asjad on nii täbarad, et pahatihti mingi kahtlase kuulsusega laulja muudab isegi sõnu. Mis on kõikide tavade vastu. Eestis aga märkimaks riigi juubeliaastat, pole parimat valikut.

Hümn on ju isikliku tähtsusega. Ei tea mitmel korral oleme näinud, kuidas rahvuskaaslased pisarduvad, hääl väriseb, kui kinnitatakse helis ja sõnas, kuivõrd oluline on meile Eesti. Ka ise tunnete kütkesse langenud.

Siiski, Maarjamaal ei puudunud patriotismi tunne. President Kaljulaid esines kõnega, Ivo Linna viis rahvusliku lauluga „Eestlane olen ja eestlaseks jään” südamed õigesse kohta. Hea on, et laulurahvana on meil ohtralt selliselt häälestatud emotsionaalseid ning ühendavaid laule, millede sõnu pea igaüks teab. Ent hümni puudus? Mõne minuti oleks ju ikka pidanud organiseerijad leidma. Ning sotsiaalmeedias agarad kommenteerijad arvasid, nii nagu kombeks on kujunenud, valjult kas jaatavalt või eitavalt. Ei tea miks eestlastele on just see negatiivsus külge jäänud – eriti ajal, kui peaks keskenduma positiivsele, käesolevale aastale.

Sel nädalal oli ka teine oluline päev. Nimelt möödus kolmapäeval, kolmandal jaanuaril 98 aastat Vabadussõja lõpust. Mis oli ka lipupäev. Tartu rahuni, mis ikka taasiseseisvas Eestis tekitab lahkhelisid, kuna Venemaa pole ikka tunnistanud Vabariigi originaalseid piire, autonoomset maa-ala, on vähem kui kuu aega. Sobivalt, ajal, kui Eestis on suhtmahedad talvised päevad, Kanadas aga karged, pakaselised ilmad, oleks aeg mõtelda sellele, kuidas vaprad sõdurid, kolmest põlvkonnast nagu kuulus Prügide rügement kinnitas, võitlesid külma ilmaga nii iseseisvuse kui ka sõnavabaduse välja.

Eesti iseseisvus sai võimalikuks liitlaste võidu läbi Euroopas. Oluline oli ka rahva enese soov. Seda erakordset aaret, mis korra kaotatud, pingutuste kaudu tagasi saadud, tuleb hinnata, mitte netikommentaaridega, läbimõtlemata vihaste pursetega tühiseks teha. Peame aasta aega väärikat pidu, võttes tõsiselt esivanemate saavutusi ja sihikindlust. Ning hümni austades.

Tõnu Naelapea, Toronto

 

 



EESTI HÜMN

 

 

 

 

Johann Voldemar Jannsen / Fredrik Pacius

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,
kui kaunis oled sa!
Ei leia mina iial teal
see suure laia ilma peal,
mis mul nii armas oleks ka,
kui sa, mu isamaa!

Sa oled mind ju sünnitand
ja üles kasvatand;
sind tänan mina alati
ja jään sull’ truuiks surmani!
Mul kõige armsam oled sa,
mu kallis isamaa!

Su üle Jumal valvaku,
mu armas isamaa!
Ta olgu sinu kaitseja
ja võtku rohkest’ õnnista’,
mis iial ette võtad sa,
mu kallis isamaa!

Loe edasi