Nigu teatud põlvkonna vanamehed teavad, vanasti oli lihtne. Võtsid kaks tuubaivoori juppi (nii öeldi tollal 2×4 tolliste laudade kohta), peiteldasid nati, naelutasid kuusetüve külge ja asi ants. Kuid nüüd on sellised peenikesed kuusejalad, et ähi ja puhi polte keerates. Ning neid tuleb alati uuesti kohendamiseks keerata, kuna jõulupuu on kas kaldu või peris viltu. Pinguta põrandal, käed vaigused, higi laubal, kraevahel okkaid, et lase aga olla. Kui lõpuks antud nõusolek, siis algab järgmine tants. Mis nurga alt jõulupuu kõige ilusam näeb. Paiguta nii toda vaigust, okkalist, kuid olulist, jõulusümbolit, enesel keel hammaste vahel, et midagi valesti ei ütleks.
Aga siis on töö tehtud. Kuuse ehtimise juurde ei lubata. Sest egas mul põle seda õiget maitsetunnet. Targalt ei lisa, et ka temakesel põle – kuidas ta minuga leppis, on tänaseni arusaamatu.
Teadagi on meesterahvad sellised, et arvavad – kõlbab küll. Just seetõttu peavad nende kaasad neile rõivaid valima enne pidusid, lipsusõlme kohendama. Kuid see kõik on köömes, võrreldes aasta suurima nuhtlusega. Teatud naudinguga saab pärast kolmekuningapäeva tollest pingeid toovast rõõmust lahti. Vanasti meeldis eriti jõulupuu tükeldamine ja kaminas põletamine. Nüüd enam ei viitsi, las linn teeb tast aianduse huvides laaste.
Kuid ei tohiks liialt uriseda. Elatakse üle, küll tänavugi tulen toime. Tühjast tüli põle tarvis teha. Eriti kui julgen (ainult sel aastaajal!) laulda „O Tannenbaum, O Tannenbaum, wie treu sind deine Blätter!” Sealt edasi eesti keeles, kuna rohkem ei mäleta. Ning hingan sügavalt kuuseokaste lõhna sisse, tänus, et taas pühad, ikka abielus ja aasta aega pole enam midagi peljata.
Häid pühi, kaastunnet teistele tuhvlialustele, jõulurõõmu kõigile.
VABARNA VOLLI
