Kui 1963. aastal kirjutasid toonased maailma kaks võimsamat riiki – USA ja NSV Liit koos Suurbritanniaga alla tuumarelvakatsetuste keelustamise lepingule, võis inimkond loota, et sellised hirmutamised, mis Kuubas toimusid, või ka Jaapanis toimunule mõeldes, on ehk tulevikus välistatud. 1990. aastaks oli lepinguga ühinenud 113 riiki. Siiski, 1995. aastal toonased viis tuumariiki – USA, Venemaa, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Hiina nõustusid tuumarelvade täieliku keelustamise lepingule alla kirjutades.
Kui arvestada hiinlaste tohutute inimressurssidega, hiigelsuure sõjaväega, peaks Lääne demokraatias elavad küll muret tundma. Ent ehk kaine mõistus jääb peale, kuna isegi hiinlasi pole niivõrd ohtrasti, et maailma koloniseerida pärast võimalikku konventsionaalset sõda.
Kuid megalomaanide otsustustega on raske arvestada. Ning paraku on Kim Jong Un selline. Kui ajakirjanduses on ilmunud Korea RDV sõjaväeparaadide fotod, siis peab tunnistama, et isegi kui neil ei ole veel sellist tuumaraketti, mis ületaks Vaikse ookeani, USA läänerannikut nii ohustades, on teada, et nende programm on aktiivne. Jaapan on ju ometi neil otse külje all, ning kes vähegi teab korealaste ja jaapanlaste vahelisest vaenust, peab uskuma, et kui, siis oleks Jaapan esimeseks märklauaks.
Korea sõda, kus hiinlased mängisid rahvusvaheliste liitlaste vägede vastu olulist rolli, lubas riigi poolitada, kommunismil kanda kinnitada. Huvitavalt tuleb toonitada, et Lõuna-Koreas elavad pole sugugi nii militaristlikud kui põhjanaabrid. Miks, on inimloomu saladusi. Ka see, et Korea RDVs lubatakse sellist režiimi. Isegi Vietnamis, kus tänaseni valitseb kommunism, pole sellist agressiivsust.
Keegi ometi ei taha sõda. Sel nädalal saime teada, et nii Kanada kui USA koordineerivad rahvusvahelist konverentsi kriisi lahendamaks. Julgeolek on kõigile tähtis, loodetavasti leitakse aruka lahenduse ilma relvastatud konfliktita. Sanktsioonidest üksi ei aita, vaadake vaid Lähis-Ida.
Tõnu Naelapea, Toronto
