Honderich võttis tänavu ette huvitava reisiplaani. Nimelt otsustas ta Vahtralehemaa 150. aastapäeva märkida iga rahvuspargi külastamisega. Kui tavakodanik näiteks Point Peleesse, riigi lõunapoolseim rahvuspark Ontarios, soovitav käik, pääseb hõlpsalt või ka samuti erakordselt kaunisse Gros Morneisse Newfoundlandis, Kejimkujikisse Nova Scotias, Pacific Rimi Vancouveri saarel, siis just põhjapoolsetesse parkidesse ei ole lihtne minna. Mitte ainult kauguste tõttu, vaid et neisse pääseb ainult kalli raha eest lennates, kohal olles ei saa ka nii naljalt telgitada, üle elada Arktika äärmusi. Näideteks oleks Tuktut Nogait rahvuspark, mis on lähim põhjanabale või Aulavik, Nahanni pargid.
Banffi rahvuspark oli riigis esimene ja ehk kõige tuntum. Samuti asub Albertas, provintsi kirdeosas, riigi suurim rahvuspark Wood Buffalo, mis on hiljuti leidnud ajakirjanduses olulist tähelepanu ja kirjeldust, märksa enamat, kui augustis Toronto Staris ilmunud Honderichi reisikirjutust sellest erakordsest pärlist. Just riiklik aare, rahvusvahelise väärtusega – UNESCO maailmapärand. Ning piisonite ehk metspühvlite kaitseks 1922. aastal loodud umbes 44 000 ruutkilomeetri suurune park (põhjaosa ulatub Loode Territooriumile – NWT) on inimtegevuse tõttu ohus. Park on nii suur, et võrdub enam-vähem Šveitsiga.
Selle kohta hoiatas UNESCO juba kevadel ning möödunud nädalal võttis sõna rahvusvaheline looduskaitseühing (The International Union for the Conservation of Nature). Tänu reostavatele õliväljadele, milles liivast maapõuevarasid eemaldatatakse ning hüdroelektri-, veevooluga jõujaamade ehitamistele on Wood Buffalo asetatud ohustatud väärtuste registrisse. Teisisõnu kühvlitega (ekskavaatorite koppadega) tehakse palju paha.
Kanadal peaks piinlik olema – ühelt poolt kiiduväärt, et pargisüsteem eksisteerib, teiselt poolt, et ahnus energia rakendamiseks tähendab keskkonna laushävitamist. Nüüd ei ole ainult piisonid ohus, vaid kõik teised looma-, linnuliigid, rääkimata floorast. Ohustatud lindude hulka kuulub punasesse raamatusse asetatud kisakurg (whooping crane), kelle ajalooline, ja viimane teadaolev, pesitsuspaik on just Wood Buffalos.
On lubamatu, et Honderichile, kelle kirjutised, kui mitte ehk loodusilu vohavalt kiitvalt rõhutades on keskendunud just tulevikule, leidis augustis Wood Buffalo kohana, mille suurepärasust ja hiilgust sai ainult suurejooneliselt kirjeldada, ei piisanud tähelepanuväärsusest üksi. Honderich sai, tänu rahakotile, parki näha teisiti kui lihtinimene – helikopteriga kõrgelt, nähes ka Nahanni jõge, sellenimelist koske (kõrgem kui Niagara) ja muud. Rikas lehemees nägi vaid kahte väikest piisonikarja. Kui mõtelda, et neid oli 85 aastat tagasi kümnete tuhandete kaupa seal liikumas, siis ilmselgelt on inimkäsi mängus. Ning mitte kütina.
IUCN, nö globaalne vihmavarjuorganisatsioon, kuhu kuulub 1 300 ühendust, seltse ning enam kui 10 000 eksperti leidis oma pressiteates. et 2014. aastast saadik on Wood Buffalo loomise taga olevad väärtused vähenenud. Wood Buffalo on ainus Põhja-Ameerikas asuv maailmapärand, mille allakäik on olnud nii markante, kuigi kolme Mehhikos asuva ja ühe USA asukoha üle avaldasid looduskaitsjad samuti muret. Teadagi on sellest aastast saadik „fracking” ehk veesurvega maa-aluste nafta, õlihoidlate „pommitamine” kujunenud lõunapool piiri suureks keskkondlikuks mureks. Ent Kanadas on selle kõrvale ikka peasüüdlaseks hüdroelektrijaamatammide ehitamine.
Inimkonna janu elektri, energia järgi on suur ja rahvastiku kasvamisega, mugavuste levikuga kasvab janu peaaegu et eksponentsiaalselt. Nagu jõukate varandustega, kunas on kõigest küllalt?
Kadestan Honderichi, tema õilis ja huvitav missioon tänavu on selline, mida lihtsurelik ei saaks kunagi läbi viia. Kiiduväärt on see, et kirjutistega toob ta linlastele need pargid lähemale. Laitussõnu aga leiab inimkond, mitte ainult kanukk, tervikuna. Maailmapärand ju tähendab, et kaitse on iga inimese huvides, loodus pole mitte jubagi edukate, rikaste energiafirmade ekspluateerida.
Mitte ainult piisionid ja kured on tänulikud, et tulevikku vaatamine toimus juba enam kui 130 aastat tagasi Banffis, arenedes sealt üleriiklikuks. Ajaloost on palju õppida. Tänapäeva eneskeskses kohe-kohe maailmas on kurb tunnistada, et paraku pole õppetunnid paljudele pärale jõudnud.
Tõnu Naelapea, Toronto
