Oli 27. august. Paavli-Mihkli talu Juta tõi aidast redeli, ronis kindlal sammul selle otsa ja ulatas meile puu otsast sikutet valgeid klaare – suve esimesi õunu. Ta sai nad küll varre otsast lahti, kuid ega nad päris omatahtsi veel tulla soovind. Ja nagu üks amps ja lapse krimspu tõmbunud nägu hiljem tõestas – olid nad alles veits toored. Looduserütm, k.a. saakide valmimine, on tänavu Eestis mitu nädalat hiljem. Aga kuhu kiiret? Vikerraadios räägiti, et paljudel pääsukestel on juba kolmandad pojad, see tõotab pikka suve, sest pojad peavad enne rännet suureks sirguma. Õunad ka. “Siis nad juba sünnivad süüa.”
Kui Sa tuled, too mul õunu. Enne Jutaga trehvamist, olime tulnud selle sama sumbküla* teisest otsast, Laatsi talust, kust meile oli kaasa antud läinud sügisel hoolikalt ja õigesti kuivatatud õunaviile, riidest kotis hellalt talve läbi hoitud suupisteid. Tekstuurilt vetruvalt pehmed ja oi kui magusad! Paremad kui mistahes nätsukommid (närimiskommid). Fotol on nad juba otsaga Tallinnas ning nende kõrval laste sõbranna Kohila aiast toodud esimesed suviõunad: kaks valget klaari ja neli suisleppa. Koikla külas hakatakse õunamahla pressima pea, praegu tuleb veel poest osta. Õunu paistab Saaremaal sel aastal suht vähe olevat. “Jumal tänatud,” ohkavad seepeale vanemad taluperenaised. See paneb muigama, kuivõrd on muutunud ajad. Palju sa ikka jõuad lehmadele ja metsa alla viia. Omal sööjaid suid nii palju pole ja vanemate inimeste magudele õunad ja mahl “ei lähe ühti mette”.
Riina Kindlam, Tallinn
* Sumbküla on külatüüp, kus taluõued paiknevad suhteliselt vaba vormiga kobaras koos. Leidub Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel. Teised Eesti külatüübid on ahelküla, ridaküla, haguküla, tänavküla ja hajaküla.
