See pääsemine toimus ka muu taustal – äsja on Põhja-Korea oma raketiprogrammi katsetega kiirendanud, tuumarelvad pole ehk kaugeks tulevikuks. Jubagi on võim sealt Põhja-Ameerika läänerannikut pommitada, hiljuti lubas hull diktaator Kim Chŏng-un sihile võtta Guami, mis teadagi on USA huvisfääris. Vastusena ähvardas USA president Trump intensiivse sõja võimalusega, mida ju keegi ei soovi. Kuidas Kim Chŏng-un presidendiks pääses on mõistatus, pärivuse kaudu ei saanud isegi kommunistlikes riikides pukki. Aga Põhja-Koreas küll.
See, et Põhja-Korea ikka püsib, on samuti mõistatus. Juba 1948. aastast saadik on ta piike täristanud. 1948. aastal Korea lõhestus, 1950 lahvatas Korea sõda, relvarahuni 27. juulil 1953. Tänaseni on kahe Korea vahel demilitariseeritud tsoon, miinide ja relvastatud sõduritega mõlemal pool. Viiki võideldud relvastatud konfliktis olid ühel pool suurriik N. Liit ja puna-Hiina toeks, demokraatia huvides liitlased, eesreas muidugi ameeriklased. Aga et tänapäeva maailmas võib selline olukord nii kaua kesta, kõike teades, iga inimkonna arenguga arvestades, on ausalt müsteerium.
Et Ottawa ei suutnud diplomaatiaga oma kodanikku koju tuua enam kui kaks aastat, on häbiplekiks riigile.
Kuid nagu saame aru, pole Kanada inimõigusi tagav teistele, kes pole Vahtralehemaa kodanikud. Stari sellenädalane skandaali lugu – ajaleht paraku armastab selliseid eksposeesid ära tuua – on küsimus, miks immigratsiooniamet vangistab inimesi, kes taotlevad ametliku põgeniku staatust. Teisipäeval, taas esileheküljel, rasvases trükis ära toodud kollase ajakirjanduse poole kippuv lugu kinnitas, et kohus saab sellest aru, et riik vääralt tegutseb, nõudes Barbadosest pärit Ricardo Scotlandi vabastamist. Mis sündis. Scotlandi olek, saabumine Kanadasse pole aga ajakirjanduses rahuldavalt seletatud, küll aga rõhutatakse, et Kanada – mitte Barbadose – riigi inimõiguste harta järgi ei oleks see tohtinud juhtuda. Kuna mehel pole isegi kriminaalset tausta. Põgeniku staatust oleks pidanud vaba mehena taotlema.
Scotland pole ainus meedia luubi all olnud riigis varjupaika taotlev inimene, keda ilma süüdistuseta on pikaajaliselt vangistatud. Kahtlemata on riigi vanglad märksa inimlikumad kui Põhja-Korea vangi-, töölaagrid, aga raske on jätta võrdlust tegemata. Ning Lim on ju ometi seaduslikult siin, kodanik. Paradoksaalne olukord.
Ning kõigele sellele lisandub peaminister Trudeau rumalus reageerides Donald Trumpi valimisele avaliku hooplemisega, et Kanada küll ei saada põgenikke tagasi. Tänu sellele on just USAst, kus Trumpi immigratsioonivastast poliitikat kardetakse, ebaseaduslikult USA-Kanada piiri ületanud markantselt palju inimesi, kes loodavad, et Trudeau rahakoti avaks, neile varjupaika annaks.
Ent paljude arust, näiteks Postmedia kolumnisti Anthony Furey järgi, on lõuna poolt tulemas peamiselt majanduslike migrantide vool. Mitte selliseid, nagu Lim, keda ju tõepoolest piinati, näljutati. Ja Trudeau'l pole veel kindlat poliitikat. Tuleb hinnata sõjatsoonidest nagu Süüriast lubada riiki tõelisi põgenikke. Ent kaua see saab kesta? Kuidas asetada limiite? Euroopas on populism mõnes riigis muutumas hirmutavaks, kuna paljud arvad, et Schengeni tsooni tõttu lubab vabaliikumine seal põgenikel vaid valida, kuhu nad elama lähevad.
Need on kõik keerulised küsimused. Selgelt poliitika pole lahendus olnud ei Põhja-Koreaga arvestades ega põgenike vooluga. Mis aga eriti silma paistab, on just silmakirjatsemine. Oma inimese õigusi ei nõuta, mujalt tulnud põgeniku oma rikutakse, USAs – mitte Kanadas – vangistatud Omar Khadrit kullatakse miljonitega, kuna tema õigusi rikuti.
Nagu hiljuti kirjutatud, pole väidetavalt Khadr kõiges süüdi peale selle, et ta oli Al-Qaida ridades alaealiselt. Aga küsimus pole mitte ta süüs või süütuses, aga tohutus kompensatsioonis. Vaevalt, et korea päritoluga Kanada kirikuõpetaja, misjonär, esitab Ottawale hagi. Aga keegi küll peaks vastutama ta vintsutuste eest. Mitte tingimata majanduslikult, aga ausa ülestunnistusega, miks lubati olukorral nii kaua venida.
Läbipaistvust liberaalidelt ei saa oodata. Küll aga saab valija nõuda vastutust ja seletust. Kurjust on maailmas enam kui tarvis, Kanadas ei tohiks olla olukordi nagu Scotlandi oma. Megalomaanidega, diktaatoritega pole aga kahjuks muud loota, et nad ei korda mineviku hiideksisamme.
Tõnu Naelapea, Toronto
