Kanada juubeldas just eurooplaste saavutusi, ja nö pärisrahvale see eriti ei meeldinud. Tuleks aga siinjuures rõhutada, et hilisminevikus on suuri samme astutud mineviku pattude korvamiseks. Ei neid eemaldada saa, olemas nad on nagu kunagi valusad haavad, millele arm peale kasvas, looduse kaitsekilbina. Paljude arust on aga aeg indigeenidel astuda päris ilma – mitte nutta minevikku taga, vaid teha nii, nagu kõik need arvutud sõjapõgenikud, kes kurjuse vägivallast Euroopas väljudes uut ja turvalist kodu otsisid. Mida nad Vahtralehemaalt leidsid, kohanedes.
Nii mõnigi nende viimaste järjetulijatest olid härduseni liigutatud kas osaledes või televiisorist vaadates, kuidas seda riiki hinnatakse, rõhutades headust. Mitte seda ebasobivat inklusiivsuse sõna tarvitades, mida liigohtralt meedias oli kuulda või lugeda. Eesti keeles on selleks märksa parem sõna – lõimumine. Mida nii paljud on teinud. Oleks ehk aeg kahes ametlikus keeles taas kasutusele võtta omal ajal käibel olevat terminit multikulturalismi. Kuna just seda oli tänutundes märgata esimesel juulil.
Paraku ei ela 35 miljonit kanadalast enam turvalises maailmas. Seda kinnitab fakt, et inimesed Ottawas, kes vihma käes sabas kannatlikult ootasid, mõned kuni 4 tundi, et Parlamendimäele pääseda, sinna ei jõudnud pidu pidama. Kuna turvateenistus kontrollis igat inimest, nende kotte. Selles saame süüdistada mitte-kusagile-minevat terrorismi. Mis vohab just tolerantsetes riikides.
See on tänane õppetund, ka kõikidele tänulikele. Mitte aga neile, kes keelduvad lõimumast, keeli õppimast, kuritarvitavad heaoluriigi kaitsvaid, eriti majanduslikke saavutusi. Pidu on peetud, tänu avaldatud. Aeg suhtumist muuta.
Tõnu Narlapea, Toronto
