Ent just siin peitubki üks meie võtmeprobleeme: sisukaid inimarengu aruandeid on eesti teadlased kirjutanud alates aastast 2006, need on ikka sisaldanud ettepanekuid ja kaalukaid argumente ühe või teise poliitilise valikuotsuse tegemiseks, ent kas neid on ka tegevpoliitikas arvestatud? Kahjuks väga vähe, seepärast ongi ka uusima aruande põhidiagnoos Eesti ühiskonnale jätkuvalt murettekitav: ehkki Eestis on heaolu kasv mõõdetuna inimarengu indeksiga (tervis, haridus, jõukus) viimase 25 aasta jooksul üks suuremaid Euroopas, on ebavõrdsus Eestis endiselt suur ja Gini indeksiga mõõdetuna üks kõrgemaid Euroopas. Jõukus koondub Tallinnasse, ääremaa inimesed pole heaolu kasvust osa saanud. Seetõttu rändavad eestlased Tallinnasse või Eestist välja, otsimaks inimväärsemat elu. Ääremaastumise vastu pole ükski Eesti valitsus suutnud tõhusalt võidelda, sellele probleemile osutatakse jätkuvalt ühest inimarengu aruandest teise.
Eestis on siiski juba toimunud rändepööre, st kaks viimast aastat on sisseränne olnud mõnevõrra suurem kui väljaränne: esimest korda viimase 25 aasta jooksul ületas Eestisse saabujate arv Eestist lahkujate arvu aastal 2015. Kuid rändeajastusse jõudnud Eestile tähendab see paraku suuri probleeme lõimumisega. Okupatsiooniaja pärandina on meil olemas muu Euroopaga võrreldes ülisuur venekeelne immigrantide grupp. Eesti- ja venekeelsed kogukonnad omavahel suurt ei suhtle, elatakse jätkuvalt erinevates inforuumides, mis tekitab ja süvendab poliitilisi pingeid. Liiga kauaks kestma jäetud nõukogude pärand – kakskeelne koolisüsteem – on sisuliselt takistanud veerand sajandit venekeelse kogukonna lõimumist Eesti ühiskonda, surudes nad paratamatult kehvemasse positsiooni nii haridus- kui tööelus.
Vaatasin imestusega Riigikogus toimunud mitmetunnist inimarengu aruande arutelu, kus senised eestikeelsele kooliharidusele ülemineku peamised takistajad (Keskerakond ja Reformierakond) rääkisid nüüd nagu ühest suust, kui vahva ja lõimumisõige on aruande tungiv ettepanek üle minna ühtsele eestikeelsele õppele lasteaiast alates. Aga parem hilja, kui mitte kunagi. Vaatame, kas jõuame teadlaste korduvaist ettepanekuist ja poliitikute toetussõnadest nüüd siis lõpuks ka tegudeni.
Suurenev sisseränne lisab probleeme, sest tulijad on pärit erinevatest piirkondadest ja teistsugustest kultuuridest. Teadlaste retsept on järgmine: „Ühiskonna sidusust saab suurendada mitte üksnes eesti keele tähtsustamisega, vaid suhtluse toetamisega. Ühtne eesti lasteaed ja kool saavad olla lõimumise käivitajad, tööturg elluviija ning lõimumise edukust mõõdab see, kui eri rahvusest inimesed soovivad ja saavad elada samades piirkondades.” Eestil tuleks vältida immigrantide getostumist, aga Ida-Virumaal ja Narvas on see paraku juba ammu nii lastud minna.
Aruanne rõhutab ühe põhijäreldusena seda, et Eesti rahvastik ei ole 21. sajandi lõpuks praegusest väiksem, kui on täidetud kaks põhitingimust: sündimus suureneb ja saabujaid on rohkem kui lahkujaid. Et see nii toimuks, on vaja märksa tõhusamaid-aktiivsemaid riiklikke meetmeid nii pere- kui rändepoliitikas, kuid seni on seda tehtud vähe (rändepoliitikas!) või liiga hilja (keelepoliitikas!). Eesti riik, st valitsus ja Riigikogu on olnud liiga passiivne, kujundamaks ja juhtimaks neid protsesse riiklikult ja kindlate poliitiliste otsustega. Teadlaste ettepanek on, et Eesti võiks kaaluda järkjärgulist loobumist senisest passiivsest rändepoliitikast ning rakendada aktiivset rändepoliitikat, mis lähtub nii tööturu vajadusest (nagu seni on teinud Lääne-Euroopa) kui ka saabujate lõimumissuutlikkusest (nagu tehakse Põhja-Ameerikas). Aruandes pakuti välja idee võtta töörändes kasutusele punktisüsteem immigrantide lõimumissuutlikkuse hindamiseks nagu Kanadas. Samuti soovitatakse soodustada riiklikult õpirännet. Need ideed leidsid Riigikogu arutelus toetust vähemasti sõnades, ootame nüüd siis tegusid ehk vastavaid seaduseelnõusid.
Mitmed poliitikud rõhutasid aruande arutelul vajadust soodustada eestlaste endi tagasirännet. Praegu elab väljaspool kodumaad 200 000 eestlast: ennekõike on vaja meie oma Kalevipojad koju tagasi saada, kuid selle üheks olulisimaks eelduseks on elamisväärne palk ehk majanduskasv. Maris Lauri (Reformierakond) kõneles Riigikogus hellast teemast, mis aruandes küll ei kajastunud, kuid mis on ka minu arvates üks oluline takistus kodumaale naasmisel. Nimelt peletavad eestlased ise võõrsilt naasjad eemale, sest kardavad neile oskustelt alla jääda. Eestlastel on hirm tugevama konkurendi ees. Nimetaksin seda isegi karmimalt: Eesti üliväikses ühiskonnas toimib karm korporatiivsus ehk viie soovitaja – viie põlvkonna ringkaitse. Ajaloolises kogemuses võis sellisest hoiakust enesekaitsena küll kasu olla, kuid tänapäeva avatud maailmas takistab selline kramplik, vaid isiklikest suhetest sõltuv, umbekasvanud suletus ilmselgesti Eesti arengut.
Riigikogu arutelul tuli jutuks ka Eesti koolisüsteemi paindumatus, et mitte öelda tõrjuv suhtumine kodumaale naasvate laste hariduslike erivajaduste arvestamisel. Mis kasu on loosungeist „Kõik talendid koju!” või „Kõik Kalevipojad koju!”, kui praktikas veeretatakse sulle mitu kivi ette või lihtsalt ei anta erialast tööd, ehkki kõrgelt kvalifitseeritud tööjõud on ametlikul riiklikul tasandil hädasti vajatud.
Inimarengu aruande uuenduslikumad peatükid puudutasidki hargmaisuse teemat, seda, et Eesti on tegelikult suur ja üleilmne, et meie inimeste üleilmset potentsiaali saab ja tuleb paremini ära kasutada ning Eesti heaks riiklikult rakendada. Eesti vajab rohkem avatust ja tarka, aktiivset rändepoliitikat. Ainult nõnda saame täita oma põhiseaduslikku kohustust: kaitsta Eesti rahvast ja keelt ning arendada eesti kultuuri.
Sirje Kiin, Eesti/USA
