fbpx
Telli Menüü

Märtsiküüditamise mälestusküünalde süütamine Hamiltonis


Laupäeval, 25. märtsil kogunes videvikul umbes 25 Hamiltoni ümbruskonna kaasmaalast meie kirikla kõrval pargikeses Mapleside Avenue'l. Läbi pargi lainetab kõnnitee, mis justkui sümboliseeriks teed Siberisse. Vaikse sosina saatel asetati tee mõlemasse äärde küünlaid. Sel õhtul oli külm tuul, mis kippus süütamist takistama. Kohalolijatel oli aga selge, et see pisitakistus polnud midagi, võrreldes sellega, mida küüditatud pidid kannatama.

Tiina Coverdale, Hamiltoni Esimene E.E.L.Kiriku Nõukogu liige, võttis sõna. Ta tõi toole ja tekke meie vanema põlvkonnale kaasa, mis oli väga teretulnud, kuna päris mitmed olid enam kui 90 a. vanad. Tiina sõnavõtt ei alanud tema sõnadega, vaid kuulsime katkendit Eesti 1989. a filmist "Äratus". See algas koputamisega uksele. Igaühele oli selge, mis järgmisena tuli. Mitte ainult tuul ei saatnud külmavärinad üle kere.
Kahel pool jalgteed oled süüdatud mälestusküünlad. Päeva ja mäletamise tähtsusest rääkis Tiina Coverdale. (2017)


Kõneleja rõhutas küüditamise mälestamise tähtsust just eriti, et noorem generatsioon sellest teaks ja aru saaks, et see on ka nende ajalugu. Tiina jagas lugu oma perekonnast. Tema onu küüditati, pääses Siberist Eestisse tagasi, aga on nüüd manalasse vajunud. Tiina palus Eestis onu järeltulijatelt onu mälestusi Siberi ajast. Onu 20. a lapselapselt tuli vastus, et ei teatud midagi.

Kõneleja kurtis Stalini aegse ajaloolise info nõrka levimist, võrreldes Hitleri kuritegude teadmistega. Kuigi Putin on tunnistanud, et Stalini režiim oli kohutav, ja ta on ennast püüdnud sellest eemale hoida, me ei saa lasta ennast petta. Tuleb valvel ja mõistlik olla. Tuleb ajaloolisi sündmusi – nagu küüditamisi – meeles hoida, et ei tekitaks samasugust meeleolu tõusu tulevikus, nagu tänapäevased ultraparempoolsed äärmusgrupid püüavad teha. Kõneleja arutas seda teemat pikemalt, tuues esile näiteid siinsest olukorrast ja ka üle maailma.

Tiina Coverdale tänas Hamiltoni Eesti Seltsi kõnelema kutsumise ja selle tähtsa mälestuse korraldamise eest. Lõpetati vaikse momendiga, Robby Aceto muusikalise loo „The Journey Begins” saatel, kus igaüks oli sügavalt oma mõtetes. Kustutati küünlaid ja varsti oligi plats korras. Soojendust sai kiriklas, kus seltsi juhatuse naispere poolt valmistatud kohvilaud ootas.

Järgmisel päeval olin jälle kiriklas, seekord eesti kooli pärast, kus olen lasteaiaõpetaja. Märkisin ühele noorele õpilasele, et nägin õhtu enne tema vanavanavanemaid. “Kas kirikus,” tahtis ta teada. Vastasin eitavalt ja siis tekkis kõhe moment. Kuidas 5-aastasele küüditamisest rääkida, ilma et ei hakkaks liiga kartma? Oleksin võinud sellest mööda libiseda, aga Tiina sõnad tulid meelde: tuleb sellest rääkida, et nooremad teaksid. Võtsin julguse rinda ja lühidalt seletasin, et oli hoopis üks kurb sündmus, mis meid kokku tõi. Kaua aega tagasi viidi palju eestlasi ühte väga külma ja koledasse kohta. Neil oli seal paha ja me mäletame seda. Süütasime üle saja küünla. Kuigi laps oli tõsine ja vaatas suurte silmadega mulle otsa, ta pale muutus rõõmsaks küünaldest kuuldes ja jutt läks selle peale üle. Lapse asi. Aga tahan loota, et algus on käes.


Merike Koger, Hamilton


Käesolev veebileht on Eesti Elu paberlehe tellijate toetatud, toeta sinagi ja telli leht juba täna🙂


FOTOD (2017)

Loe edasi