Telli Menüü

Juhtkiri – Asendamatu


Emakeelepäeva tähistatakse Kristjan Jaak Petersoni sünnipäeval 14. märtsil. Petersonile ei antud pikka iga, aga ta on meie keele ajaloos suur kuju. Arvestage sellega, et määravaks teguriks iga rahva identiteeti paika pannes on just emakeel. Isakeel, vaarvanemate keel ka.

Paguluses sündinud teavad, kuivõrd tähtis on see kuuluvus, mida saab ainult keel anda. Kultuur kasvab keelest ja selle osatähtsust ei saa alahinnata. Ent kuivõrd uhke on suhelda, laulda, kirjutada keeles, mida vaid vähesed tunnevad, oskavad, õpivad nii võõrsil kui kodumaal. Eesti keel on kokkukuuluvuse määrajaks, milleta poleks meil riiki.

Oleme igal eesti kooli lõpuaktusel vaimustunud, kuivõrd hästi lõpetaja meie emakeelt räägib. Pidage meeles, et see traditsioon – et meil on koolid, kirikud, koorid – ei sündinud tühjast taevast. Keel oli see, mis sidus. Ja mis siin salata, isegi rumalaid sõnu on õpitud laagrites ja mujal. See ei vähenda aga eesti keele ilu.
Kristjan Jaak Peterson

Tänavusel vabariigi aastapäeva aktusel sai kuulaja meie kõige nooremate eestlaste koorilaulu nautida. Jah, ehk mõni sõna oli ebalev, aga mõtelge ometi, et nii mõnegi lapse vanaemad, vanaisad, pole enam elavate killas. Ja ikka on keel meie ainuomand, ilma milleta ei oskakski ennast eestlaseks pidada.

Olid ka ajad, mil noortel oli eesti keel salakeeleks. On edasigi. Juhuslikult sai kuulda hiljuti seda, kuidas Toronto trammis rääkisid noored mehed USAst eesti keeles, teadmata, et nende vanune noor naisterahvas muigas ega saanud teisiti, kui nende märkuse peale, – et küll on hea, et meil on salakeel – mitmemiljonilinna elanik pööras nende poole ja küsis kas tõesti? Need noored ei tundnudki ühtteist, aga keel ühendas.

Jah, on tõsi, et algaastatel oli ehk paguluses raske teistsuguste nimedega, uute keelte õppimisega. Aga milline uhkus on tunnetus, et oleme eestlased. Ajal, kui paljud meie ühiskonna juhid paremal juhul on kas pensionärid või vananemas, on meeldiv südames tunnetada, et keel, mis on meie määraja, on ikka elujõuline.

Kriitikud ehk oskavad muret tunda, et võõrkeelseid sõnu kipub nii Eestis kui siin Kanadas igapäevasesse. Ent see on ju ajalooliselt ikka nii – ka vene, saksa, taani, rootsi mõjud on tunda.

Kaalugem aga lõpetuseks Kristjan Jaak Petersoni üht kaunimat luuletust. Kuu. Esimene lõik kõlab nii:

Kas lauluallikas
külmas põhjatuules
minu rahva meelesse
oma kaste ei vala?

Emakeelepäeval arvestame, et noor luuletaja suri 195 aastat tagasi. Arvestame ka, et noored luuletajad siin ja seal pool Atlandi ookeani ikka loovad emapiimaga antud keeles kauneid mõtteid, teades, et kaste virgutab meie meeli, taimelava. Ning et eestlane olla on uhke ja hää. Igale emale ja isale – muidugi ka kogukonnale – kes võttis vaevaks asendamatut keelt edasi anda, suurim tänu.

Tõnu Naelapea, Toronto

 

 


Komapäeval, 15. märtsil kell 7pl Tartu College'is tähistame koos Marju Toomsalu ja tema õpilastega emakeelepäeva Mõtelda on mõnus, rääkida on raske. Hando Runneli luulet loevad Marju Toomsalu eesti keele õpilased Toronto Ülikoolist. Eesti keele õpetamisest multikultuurses klassiruumis räägib Marju Toomsalu. Esineb ansambel VEMU&õbrad.

Eesti keeles
Sissepääsuks vabatahtlik annetus.
Info: piret.noorhani@vemu.ca, t. 416 925 9405

Loe edasi