Telli Menüü

Muusikaline aastapäevatervitus


Kodumaise kunstnikepaari kontsert Tartu College'i saalis kolmapäeval, 22. veebruaril oli pühendatud Eesti Vabariigile selle 99. aastapäeva puhul. Esinesid metsosopran Monika-Evelin Liiv ja pianist Marje Lohuaru.
Vaheajata kulgev programm oli mõtteliselt jagatud kahte ossa, kusjuures lauljatar oli kogu teise poole pühendanud eesti hästituntud heliloomingule Tobiasest Lipandini. Esimeses pooles pakkus eestilikku pianist Tormise ja Pärdi loominguga, vokaalne külg kulges rahvusvahelisi radu.

Monika-Evelin Liiv, kes on ooperilauljana end väärikalt maksma pannud välismaa lavadel ehk enamgi kui kodumaal, vallutas meie kontserdipubliku võimsalt kahe esimese palaga klassikalise ooperimuusika vallast: Isabella aaria Cruda sorte Rossini ooperist L'Italiana in Algeri ja Principessa aaria Acerba volutta Cilea ooperist Adriana Lecouvreur. Lauljatar on varustatud jõulise ja kõigis registrites hästikontrollitud helipagasiga, mida Tartu College'i ahtake saal lihtsalt ei suutnud ära mahutada. Kahes järgnevas laulutsüklis (Sibelius ja Rahmaninov) ilmutas seesama hääl erakordset varjundirohkust ja tõlgendus peent stiilitunnet.
Kontserdi lõpp. Vasakult: Marje Lohuaru, Piret Noorhani, Monika-Evelin Liiv. Foto: Eerik Purje

Marje Lohuaru lisaks paindlikule ja diskreetsele saatemuusikale tutvustas end meeldivalt ka iseseisva interpreedina. Pärdi kaks nõtket meeleolutsemist (Ariinuška variatsioonid ja Aliinale) juhatasid sujuvalt sisse kava teise poole. Kohe alguses esitas pianist kavaväliselt kaks pala äsjalahkunud Veljo Tormise mälestuseks helilooja noorpõlve loomingust. Palad, mida kuulsime, oli kirja pannud 21-aastane Tormis.
Patriootlikult ümberkehastunud lauljatar tõestas, et suudab võluda ka lihtsakoeliste ja publikule armsaks saanud helinditega nagu “Üksainus kord” (nii Türnpu kui ka Saare versioon olid esitatud) ja Kapi “Metsateel”. Maailma ooperilavad ei ole suutnud minema peletada põhjamaiselt karget romantikat. Vaid kohati kippus dünaamiline jõulisus varjutama soojust, mis nii lauljatari hääles kui ka isiksuses on olemas. Ainsa võõrkehana kavas mõjus Tammeveski “Üksainus õis”, mis vaatamata vokaalselt perfektsele esitusele jäi “haigeks pöidlaks”. Riskides muusikalise snoobi kuulsuse omandamisega, julgeb siinkirjutaja väita, et see paljukuuldud romantiline helitöö ei kuulu esitatud programmi ega lauljatari repertuaari. Lõpunumbris Lipand lepitas.

Pärast kontserdi lõppu pöördus publiku poole Marje Lohuaru, tutvustades Eesti Pillifondi, mis on rajatud Eesti muusikutele kvaliteetsete instrumentide muretsemiseks ja kuhu on soovijail võimalik suunata annetusi.

VEMU peaarhivaar Piret Noorhani tänas esinejaid väikese kingitusega, lisaks publiku soojadele ovatsioonidele. Eesti Vabariigi 99. aastapäev oli väärikalt ja suursuguselt sisse juhatatud.

Eerik Purje, Toronto

Loe edasi