Pärast Sinimägesid määrati Tamm Soomepoiste koosseisu, kellest oli moodustatud III/SS-Rgt.46. Nendega koos tegi kaasa lahingud Pupastveres, Nõo ja Kärevere ruumis ning Luunja all, kus ta 17. septembril kahurimürsu killust mõlemast põlvest haavata sai ja teda saadeti Saksamaale haiglasse. Järgnesid Neuhammer ja Posen, kus kolonel Saarsen moodustas salapärase eriüksuse Frontaufklärungs-Bataillon 391. Üksuse tuumikuks oli Eestis tegutsenud ja Saksamaale evakueerunud mõnekümnemeheline Abwehri üksus Abwehrgruppe 326. Üksuses kanti Wehrmachti mundrit ja rohelise Waffenfarbega paguneid (Jäger-Einheit). Loodav pataljon majutati ühe Poseni kesklinnas asunud kõrge kivihoone katusealusele korrusele. Lisaks esimesele, suurele Gotenhafenist tulnud värvatute grupile, tuli üksuse juurde aeg-ajalt uusi võitlejaid, nii üksikult kui ka gruppidena. Kokku tulid umbes 400 meest, kes jaotati neljaks kompaniiks. Kogu üksus relvastati uute tehasest tulnud Sturmgewehridega. Jaanuaris sõideti rongiga üle Wrescheni itta, Grenzhauseni linnakeseni. Oodati rindele paigutamist, kuid pärast mõnepäevast ootamist saadi käsk asuda jalgsi läbi sügava lume teele lääne suunas. See oli pikk ja raske teekond, läbi veel saksa võimu all olnud Poola ala, mis kubises partisanidest. Läbiti väikelinnad Schrimm, Kosten jt. Pärast Posenist suure kaarega möödumist võeti suund endise Benscheni poole. Esimene kokkupõrge teekonnal läände toimus Benscheni linnas. Edasi mindi Oderi äärse Küstrini asulani. Ühel hetkel peatus põhja liikumine ning liiguti lõunasse üle Strausbergi ja Königs Wusterhauseni Berliinist ca 10 km lõunas asuva Zosseni linnakese lähedusse. Zossenis selgus, et enamus pataljoni koosseisust liidetakse 20. Eesti SS-diviisiga ja ainult väike osa jätkab teed, vist Taani 20. Eesti SS-diviisi tagavararügemendi juurde.
Just selle üksuse ridades võideldes sai Viktor 1945. a alguses Varssavi all haavata ja saadeti ravile Saksamaale. Linn, kus ta haiglas viibis, langes prantslaste kätte ja augustis tulid juba venelased N.Liidu kodanikke välja nõudma. Ühel päeval, kui prantslased viisid mehed haiglast linna hambaarsti juurde, vajus Viktor teiste hulgast ära, koputas esimesele ettejuhtuvale uksele ja palus abi.
Algas elu muudetud nime ja valedokumentidega. Noorel ilma hariduseta mehel oli küll raske, ent võimalik ellu jääda. Iloril õnnestus end amidele vangi anda ja pärast lühikest vangipõlve pakuti teenistust USA armee valveüksuses, kus ta ka mõned aastad teenis. Sealt edasi juba lahkumine Euroopast.
1956. a lõpetas Ilor Tamm Universidad Central de Venezuela. Järgnesid aastad täis tööd ja kaks abielu, millest sündisid ja kasvasid seitse last. Oma relvavendi ei unustanud Ilor kunagi. Nüüd võttis ta osa võitlusest Eesti vabaduse eest juba sõnarelvaga, tellides eestlaste raamatuid ja ajalehti. Venezuelas tegi ta katse ema enda juurde elama kutsuda, kuid tema palvet ei rahuldatud.
1984. aastal kolis Ilor Kanadasse ja temast sai Toronto Eesti Võitlejate Ühingu esimees ning Torontos väljaantava eesti sõjameeste ja vabadusvõitlejate ajalehe “Võitleja”majandusjuht.
Eestisse tuli Ilor Tamm pärast pikka ja sunnitud eemalolekut 1991. aastal. Sealtmaalt viibis ta kodumaal peaaegu igal aastal. Kõige rohkem tõmbas teda lapsepõlveradadele Virumaale. Nii abistas ta Vana-Vaivara kalmistu mälestusmüüri ehitamist, esines Sinimägede lahingute 60. aastapäeva ajalookonverentsil Olgino rahvamajas, muretses Soodeni ja Jüriado haua pärast Jõhvis, mis oli temale üllatuseks saanud 2000. aastate teisel poolel uue ja märkamatu kivi, mida ta nende suurmeeste vääriliseks ei pidanud.
Palju aastaid suhtles ta tihedalt Ida-Virumaa Vabadusvõitlejate Ühendusega, aga tal oli ka pidev ja tugev side Eesti Sõjameeste Sakala Ühinguga. Ilor Tamm oli Eesti Leegioni Sõprade Klubi auliige, kelle tegemistes aktiivselt kaasa lõi.
2013. a, kui lugejate ja tellijate puudusel suleti Ülemaailmne Eesti Sõjameeste ja Vabadusvõitlejate häälekandja “Võitleja”, kirjutas Ilor Tamm:”Võitleja” tegi oma töö nagu meie sõdurid, kes üksteise järel on siit maailmast lahkunud.
2016. aastal oli Ilor kodumaal viimast korda. Sellesse suvesse ja sügisesse mahtus palju kohtumisi Sinimägedes, Viljandis, Valgas, Padisel ja Tallinnas. Ka seekordsel kodumaalt lahkumisel kõlas ta huulilt: “Kohtume pea!” Võib-olla kohtumegi, nüüd, mil Sind oma rüppe kutsub isamaa!
Meie Au On Truudus!
Eesti Leegioni Sõprade Klubi
Eesti Sõjameeste Sakala Ühing
Eesti Vabadusvõitlejate Ida-Virumaa ühendus
