Meie suurem sõprus sai alguse aastatel 1970-94, kui ma töökoha tõttu samuti Bostonisse asusin. Neil aastatel uurisime koos Bostoni kunstimuuseume, arutasime maalikunsti ja kirjanduse küsimusi, kaasa arvatud eesti looming. Paul Reetsi teadmised ja arusaamad neil aladel olid ulatuslikud, piirdudes mitte ainult faktidega, vaid ulatudes ainete filosoofilisse külge. Meenub näiteks Reetsi referaat Juhan Liivi elu ja luuleloomingu kohta Bostoni Eesti Seltsi ürituste raames, kus ta esile tõi vähetuntud aspekte Liivi elust, millel ometi oli mõju luuletaja loomingule.
Bostonis elades otsis Paul vähenõudliku töökoha, mis küll äraelamist võimaldas, kuid kust mingeid probleeme polnud koju tuua. Nii võimaldus tal uurida-nautida neid teadusharusid, mis teda köitsid ja pühendada ennast intensiivselt temale olulistele aladele.
Selle juures jäi Paul kui inimene avatuks, positiivseks, ümbritsevat maailma armastavaks indiviidiks, kelle sõprust kõrgelt hinnati. Aga just viimase tõttu jäi mul kahetsus, mis nüüd eriliselt vaevab. Kui ma Bostonist 1994 lahkusin ja New Jersey'sse asusin, jäime küll kirjateel ühendusse, kuid ühendus katkes mõni aasta hiljem Pauli tervisliku seisundi tõttu (nägemine ja kuulmine). Hea tahtmise juures oleksin võinud teda vahel Bostoni vaatama minna, aga…
Esialgu pidas Paul vastu oma Brightonis asuvas korterikodus, tänu kohapealsetele sõpradele, eriti Mart Ojamaale. Nii saatis ta Epp Ojamaa ja Kaare Kolbre abiga Eestisse suure osa oma ulatuslikust kultuurivarast – raamatud, kunstiteosed jpm. Eestis on nad talletatud Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses. Aga kunagi 2012 paiku oli Paul Reets sunnitud oma korterist lahkuma ja Readingis (MA) asuvasse hoolekodusse siirduma. Siin ta esimesel jõulupühal 2016 suri.
Oleme kaotanud suure eestlase ja aatelise inimese. Mälestus temast aga ei kao.
Raul Pettai
(1) Jaan Undusk “Lahkus Paul Reets”, kultuurileht “Sirp”, 6. jaan. 2017; lk. 36.
