Võõrsil elamine on hoopis teine kui paguluses. Esimene on valik, teine mitte. Suur osa elujõulisest isamaalisusest väljaspool Eestit, kõikjal, kus eestlased kogunevad seltsidesse, Eesti Majadesse, pühamutesse, on tänu paljuski just skaut- ja gaidjuhtide järjekindlale eesmärgiga tegevusele.
Tähtis on identiteedi kinnitamine. Väärikusega kannavad siin noored skaudimundrit, rinnal, Scouts Canada märgi kohal sinimustvalge pael, millele tikitud sõna Estonia. Olid omal ajal ka saadikud põlvpükstes rahvusvahelistes suurlaagrites, kui ei teatudki ehk Eesti olemasolust.
Ei üllata, et põlvkond, mis on võõrsil võrsunud pärast taasiseseisvumist, ikka hindab eestlust. Paljud noored, kellel puudub isiklik mälu, kuid mitte teadmine okupatsiooniajastust, on valinud oma meiliaadressi sõna esto. Teadmises, et eestlane olla on uhke ja hää, kuna vanemad pagulasperekondadest andsid rahvusliku süsti. Eesti koolis, rahvatantsurühmas, suvekodudes, noorsoo tegevuses kasvas see isamaalisuseks.
Skautluse väljakutsed on olulised. Rahvuslikku kuuluvust ei saa õpetada. Küll saab aga eestluse omapära kinnitada keelt, kultuuri ja meie unikaalsust rõhutades. Salgavõistluste sihiks on koostöö, võit pole eesmärk. Respekt kõikide vastu on samuti skaudiõpetuse osa. Alati valmis! hüüdlause ei vaja seletamistki. Kõike seda andsid ja annavad edasi ennastsalgavad juhid meie kirikute keldrites ja Kotkajärve, Lättemäe, Järvemetsa laagrites.
Eesti skautluse saja-aastase juubeli puhul 2012 suvel avati Õunapuu sünnikodu Liivoja talu õuel uus mälestusmärk. Ta ei olnud esimene eesti skaut. Kuid ta sai aru, et edumeelne isamaalisus on asendamatu. Ja selle hoidmises on suur osa sel nädalal 105. aastapäeva märkinud noorsoo kasvatusorganisatsioonil.
Tõnu Naelapea