Põldmäe idee sai muusikutelt suure toetuse osaliseks ja aktiivse meeskonnatöö tulemusena ongi meil olemas Eesti Rahvuslik Klaverimuuseum, mille koduks saab tulevikus Helme mõis. Lisaks tegutseb kuulsaima eesti klaverimeistri Ernst Hiisi sünnikohas Luunjas muuseumi filiaal, kus on eksponeeritud kaksteist E. Hiisi poolt valmistatud klaverit. Eesti klaverimeistrite pillide tutvustamiseks on Klaverimuuseum korraldanud rohkesti näitusi, konverentse ja sümpoosione. Nüüd siis jõuti ka värvifotodega albumini, kus Põldmäe kommentaarid on nii eesti kui ka inglise keeles. Albumit sirvides võib nõustuda Aleksander Lätte mõttega, et klaver on pillide kuninganna, sest kõik need kaunite nikerdustega klaverid on niivõrd elegantsed.
Enne Teist maailmasõda tegutses Eestis lausa 88 klaverimeistrit. Enamik nendest olid oma väljaõppe saanud Peterburis. Legendaarne Ernst Hiis töötas Peterburis aastatel 1893-1918 ja rajas seal oma klaveritööstuse. Oktoobrirevolutsiooni käigus kaotas Hiis kogu oma varanduse ja tuli tagasi kodumaale. Eestis oli ta klaveritööstuse Astron üks asutajatest, hiljem tegi ta oma “E. Ihse”-nimelise firma. Tallinna pommitamiste ajal 1944. aastal “E. Ihse” klaveritööstus hävis täielikult. Kõik teisedki Eesti-aegsed klaveritööstused kas likvideeriti või hävitati. Pillimeistrid ise aga asusid tööle erinevatele tehnilistele aladele. Kangekaelne Ernst Hiis ei andnud aga alla ja nii tõusis ta tuhast juba kolmandat korda. Ta valmistas käsitsi ja ainuisikuliselt kaks suurt kontsertklaverit. Kuna Eestis polnud varem mitte keegi kontsert-tiibklavereid teinud, siis äratasid need kohe suurt tähelepanu. Ühe klaveri ostis Raadiokomitee ja teise “Estonia” teater.
Tallinna Klaverivabriku asutamine 1950. aastal kuulub samasse uskumatute sündmuste kategooriasse kui 1980. a olümpiamängude purjeregati korraldamine Pirital. Võib vaid ette kujutada, kui äge võitlus N. Liidu vastavates kuluaarides käis, et neid just Eestisse saada. Ilmselgelt mängis klaverivabriku puhul suurt rolli Ernst Hiisi tuntus professionaalsete muusikute ringkonnas. Räägitakse, et olulist rolli mänginud seegi, et N. Liidu Ministrite Nõukogu esimehele saadetud Hiisi käsitsi valmistatud pill olevat ministrile väga meeldinud. Varsti pärast pilli (sedapuhku pianiino) Moskvasse saabumist tulnud Moskvast korraldus alustada Tallinnas klaverite tootmist. 1950. aastal rajatud klaverivabriku peainiseneriks määrati Ernst Hiis, kellest on kujunenud eestlaste klaveriehituse sümbol. Klaverivabriku esimeseks toodanguks oli 20 kontsert-tiibklaverit, millele anti väga kõrge hinnang. Juba 1952. aastal töötas geniaalne Hiis välja ka kabinetklaveri “Estonia” ja pianiino “Estonia” mudelid.Tänapäeval kuulub Estonia klaverivabrik Venno ja Indrek Laulule ja kuuldavasti läheb “Estonia” klaveritel päris hästi.
Ernst Hiisiga koos alustas 1950. a klaverivabrikus tööd legendaarne klaverihäälestaja Artur Kurmet. Ta oli omal alal niivõrd hinnatud, et vene kuulsaimad pianistid lausa nõudsid teda enne kontserte Moskva esindussaalidesse klaverit häälestama. Kodumaal palusid tal oma koduseid pille häälestada pea kõik heliloojad. See oli tõesti hämmastav, missuguse põhjalikkusega ta oma töösse süvenes. Kui tavaline häälestaja tegi oma töö ära mõne tunniga, siis Kurmet pühendas ühele klaverile terve päeva. Lõpuks istus ta klaveri taha ja andis väikese kontserdi – ta oli ka suurepärane pianist. Muusikute seas oli käibel isegi termin “Kurmeti häälestus”, mis tähendas kõrget kvaliteeti. Samuti seda, et pill seisis hästi kaua korralikult hääles.
Alo Põldmäe väidab oma raamatus, et Eestis on klavereid valmistatud juba 236 aastat. Vanim säilinud pill on haamerklaver L. Ehrig aastast 1817. Ernst Hiisi kõrval on raamatus juttu ka paljudest teistest klaverimeistritest, kes olid oma ala tipud nagu H. H. Falck, Fr. W. Hasse, R. Rathke, J. Rässa, Jaan ja Tõnis Olbrei, Eugen Sprenk-Läte koos oma heliloojast vennaga Aleksander Lättega ja paljud teised. Klaverite kujunduse juures oli lemmikmotiiviks juugendlik päike, mida Põldmäe arvates võikski lugeda Eesti klaveriehituse sümboliks. “Päike on justkui sümboolselt peegeldamas sõjaeelse Eesti Vabariigi klaveriehituse jõulist arengut, selle päikselist poolt,” kirjutab Põldmäe poeetiliselt.
Sirje Vihma-Normet
