Toomes tõi aga ka esile, et Trump päris oma esimese miljoni isalt. Ning selles ongi ka ehk ta edu saladus – ta ei teeninud seda ise. Mõtelgem ülalolevale – miljardit miljonist kasvatada on lihtsam, kui miljonit teenida. Ning tänapäeva mõistes see miljon pole ju enam suur raha. Torontos ostetakse maju selle raha eest, vaid selleks, et täitsa korraliku maja sealt lammutada, uus loss peale ehitada. Nii et suurlinnas, vaid olenevalt piirkonnast, ehituskrundi hind. Miljard aga lubab ikka nii elada Gatsby aegses Long Islandil, teenijate, limusiinide abil tavaliste inimeste elu vältides. Takka seda mitte tundeski.
Trumpile on ette heidetud, et ta õukond on miljardäridest valitud. Kes saab aga edu vastu vaielda? Siis küll võib, kui ilmneb, et varandus on maksumaksja arvel teenitud. Või otse röövitud – kuidas muidu seletada Vladimir Putini miljardeid? Keegi ei tea, kui suur Putini varandus ongi, saladuskatte all ei ole võimalik muud teha, kui arvata. Forbes näiteks ei pääse faktidele ligi ja selle tõttu puudub Putin maineka majandusajakirja miljardäride nimestikust. Bill Browder omakorda, kes on Venemaal suurte ärikogemustega ja Läänes teravamaid Putini kriitkuid, arvas mõne aasta eest CNN telesaates, et Putini varandus võib olla 200 miljardi suurune. Tähtis pole siin mitusada miljardit – ja dollarit, mitte rubla – Putin on omandanud, vaid kuidas võim seda talle lubas.
Mis on ilusaks, kuigi pikemaks kui sooviks, sissejuhatuseks Davosest värsket uudist kaalumaks. Šveitsi linna on sel nädalal kogunenud WEF, maailma majandusfoorumi juhid iga-aastasele konverentsile. Esmaspäeval teatas vaesusevastane rahvusvaheline organisatsioon Oxfam International pressiteates, et maailma kaheksa jõukama inimese vara võrdub 3.6 miljardi(!) inimese omaga. Seega poolte maailma kodanike. Vapustav pole mitte see, et vaeseid on ikka maailmas nii arvukalt, vaid see, et jõukus on tohutu. Kuid paljudele pole see üllatuseks ega suuremaks mureks. Sest lohutatakse end tõigaga, et rikkad, nagu maailma jõukaim, $75 miljardiga, Forbesi järgi, Bill Gates, on filantroobid.
Kuid ajad ei ole enam sellised, kui siis, kui kuulsad USA röövparunid nagu Astor, Carnegie, Frick, Harrimanid ja Rockefellerid töölisi kurnates ja seadusi eirates oma varandused – siis miljardid, tänapäeva rahas triljonid? – kokku ajasid. Nii mõnigi neist tundis südametunnistusepiina nagu Gateski ja annetas, teadagi maksuvabalt, tagasi ühiskonnale.
Tänapäeval on uus kategooria – „Walmart heiress” ehk suure kaubanduskontserni Waltoni asutajavendade naissoost järeltulijad. Nimepidi tundmatud, aga kellega abiellumine on moodsate Gatsbyde eesmärk. Ning selliseid abielu kaudu kröösuseks saanuid, kes pole raha pärinud, on päris mitu. Näiteks $8 miljardiga, Forbesi järgi, Stan Kroenke, kelle kontsern valitseb nii kuulsat vutiklubi Arsenali, profikoondiseid Colorados (NHL ja NBA meeskonnad nende hulgas) kui ka NFLi Los Angelese Ramse. Kroenke pole esikaheksa ligigi – Oxfami nimistu nr 8 on Michael Bloomberg $40 miljardiga.
Rikkurid mõjutavad arusaadavalt oma rahaga võimu. Kas otseselt madalate palkade maksmisega (Walmart on selles süüdi, aga kui inimesed odavat Hiinas tehtud kaupa tahavad osta ning neile ei lähe korda, et poepersonal teenib miinimumpalka, siis keskklass lisab ekspluatatsioonile) või kaudselt, vahest isegi mitte-nii-kaudselt, poliitikuid mõjutades.
Trump on märklaud, nii nagu ta valitud õukondki. Kuid ajaloos on alati kuningatel, parunitel, lordidel, olnud võim nii elada, alamaid juhtida. Kriitika on süsteemi, mitte indiviidi vastane. Kanadas, kus maksuamet ajab taga rikkureid, kes raha asetavad meretagustesse pankadesse selmet tulumakse maksta, on samuti. Tahaks näha poliitikut, kes suudab sissekaevunud majandusmehi ohjeldada. Või neid sundida oma osa maksma.
Nõustun Toomesega, et meediat ei saa alati usaldada, eriti Trumpi vastaste rünnakute peegeldamise, kajastamise kontekstis. Irooniana on vihased vasakpoolsed isegi mitmeti agressiivsemad vihkajad kui need, keda süüdistatakse parempoolses äärmuslikkuses. Sotsiaalmeedias on seda teravalt märgata. (Facebooki asutaja Mark Zuckerberg, maailma nr 6, $44,6 miljardimees, lõi foorumi, kus Trumbi vastased saavad vimma väljendada. Jälle, iroonia.)
Toomes seostas tabava mõiste uudiste levikuga. Mitte nö valeuudiste (Trump ise ju siutsub päeviti, et vale!). Vaid selle, et paljudel meedias puudub eetilisus. Fitzgeraldi pea sajand tagasi kirjutatud tarkusele tuleks lisada, et meiegi oleme hoopis teised kui ülirikkad, aga see ei õigusta ekspluatsiooni, kas majanduslikult või intellektuaalselt.
Viimane on palju ohtlikum kui esimene. Ja kui mõlemad on seotud – nagu Putini Venemaal – siis on oht eriti terav. USA, tänu tihti kuritarvitatud sõnavabadusele, totalitaarsuse ohvriks langemist nii naljalt ei näe.
Tõnu Naelapea
