Esimene näide monopolidest, millest on tänavu juba päevik kirjutatud, teine riigitegevusest. Esimesest detsembrist saadik on CRTC – Kanada raadio, televisiooni ja telekommunikatsiooni komisjon, „valvekoer” eraisiku kaitseks – käsul igal kaabel- või digitaaltelefirmal kohustuslik pakkuda $25 eest kundele nö pakendit, mis rahustab CRTC nõudeid. Nende hulgas on kahes ametlikus riigikeeles saated ja kohalike kanalite edastamine. Teadagi mitte USA kanalite, mis pakuvad paljudele huvi. Teoreetiliselt on võimalus ka valida üksikkanaleid lisaks. Aga nagu kriitikud kohe avastasid, siis monopolid ei mängi CRTC reeglite järgi.
Spordihuviline näiteks peab ikka märksa rohkem maksma, et saaks teleekraanilt edukat Toronto vutimeeskonda jälgida. (TFC võistleb sel nädalavahetusel Põhja-Ameerika parima koondise tiitlile, ehk lugeja juba teab tulemust, aga iga televaataja tingimata otse eetrist seda ei saanud nautida.) Puudusi on teisigi, aga kuna CRTC nõudis vaid odavat pakendit, siis monopolidele ei läinud korda, kuidas nad oma miljardeid mujalt koorivad.
Ning teiseks siis privaatsust, eraisiku õigusi kaitsvad komisjonid tunnevad muret selle üle, et ikkagi hämmastavalt, arvestades nende lubaduste murdmiste ja eksisammudega, populaarne liberaalide valitsus tagaks isikliku andmebaasi turvalisust. Isegi kui rahvusvaheliselt nõutakse kodanike kohta teada, ei tohiks riigi andmebaasist leidavat nii hõlpsalt jagada kui praegu, nö terrorismivastase sõja ajastul. Ega ka siseriiklikult.
Neid privaatsuse komisjoni esimehi on nii föderaalselt kui ka provintsides olemas. Nende arv näitab konkreetselt, et neid on vaja, selleks et jubagi orwellilikus maailmas piirata valitsuste ja nende ministeeriumide võimu. Eriti akuutne on see USAs, kus ühegi inimese mobiiltelefonitegevus pole salajane. Riigi julgeolekuorganid peavad vaid kahtlustama, et kõne või tekst on tuleviku terrorismiaktiga seotud. Kõne vanaemale võõras keeles võib sellist olukorda tekitada.
Riiklik privaatsuse erivolinik Daniel Therrien ja ta provintside, territooriumide analoogsed kolleegid, allkirjastasid sel nädalal Trudeau valitsusele nõudmise. Mis on paraku hambutu. Teisipäeval arutasid Therrien ja Ontario volinik Brian Beamish ning Jean Chartier Québecist – riigi rahvarikkamatest provintsidest – avalikult muret, et Ottawa ei võta neid kuulda.
Paljud kanadalased ei ole vist teadlikud, kuivõrd intrusiivne on eelmise konservatiivse valitsuse poolt sätestatud Bill C-51, nö omnibus seadus. Omni, kuna see hõlmab kõikvõimalikke informatsiooniallikaid, millele konservatiivid lubasid juurdepääsu. Riigi julgeoleku huvides. Näitena: RCMPle, riigipolitseile, on lubatud Blackberry nutitelefoni kodeeritud sõnumeid avada, kui suudavad õigustada, et ehk mobiilil on ohtlikku informatsiooni. Kui lihtne nõuda; kui keeruline seda proviisot, piiravat eritingimust tõestada! Tehakse siiski.
Volinike esitis rõhutas, kuidas minevikus on tõsiseid inimõiguste rikkumisi toimunud Kanadas, just julgeoleku nimel. Ehedam näide ehk äsjane Toronto Staris ilmunud viieosaline seeria, mis paljastas, kuidas riik pole kaitsnud ei terroristide pantvangide elu ega ka teavitanud nende omakseid pantvangioludest. Kuna see olevat riigi julgeoleku vastane. Terroriakt mujal mõjutab Briti Kolumbias elavate igapäevast õigust teada, mis isast saab? Teadagi lõppes mainitud saaga kanadalase pea maharaiumisega, kuna Trudeau valitsus keeldus – ja keeldub – terroristidega kauplemast, lunaraha maksmast. Milleks siis see vahtralehega pass on olemas, tuleks küsida. Vist ainult selleks, et valijakasti langetada sedeli selleks, et teada saada, et lubadused on murdmiseks.
Therrien on juba sel teemal korduvalt sõna võtnud. Ning siinsetes ridades pole see ka esmakordne mure esitamine. Kuna isegi Orwelli nime suhu võttes ei usu keegi, et riik võiks nii kaugele minna, tahtes kõike teada oma alamate kohta. Ning seda mingi häguse julgeolekuvajaduse loori taha peites. Paraku poliitikud tegutsevad lühiajaliste visioonide taustal, pikaajaline strateegia on vähemtähtis.
Seda saab ka näiteks ütelda Trudeau lubaduse kohta teostada valimisreformi. Sel nädalal avaldas – enne kodanike küsitlust – kummaliselt koostatud komisjon (parlamentaarid, eraisikud) keeruka hinnagu selle lubaduse suhtes, mis enam-vähem garanteerib status quo juurde jäämist. Kui postiljon on kohale toonud küsitluslehe, lugege teraselt, täitke oma arvamuste järgi (või külastage www.MyDemocracy.ca), selleks, et teie seisukohta võetaks kuulda. Kuigi ehk ei reageerita nagu soovite, on see valija õigus.
Sest demokraatia nurgakivi on rahva määrav osa ühiskonna küsimuste lahendamises. Kodanikuvabaduste ja –õiguste olemasolu ei ole pelk sõnakõlks, vaid teravalt oluline tänapäeva keerulises maailmas. Seda peame kõik kui vabad inimesed kaitsma.
Tõnu Naelapea, Toronto
