Eesti hetked – Hämarad kujud valgel lumevaibal
nov. 11, 2016
Estonian Life No. 45 2016
Kuna elame Põhja-Tallinnas Pelgurannas 1950ndate alguses ehitatud kivist korterimajade piirkonnas, otsustasime marti jooksta oma trepikojas. See oli esmakordne nii meile (olime varem vaid eramajade rajoonis käinud) kui neile – meie trepikojas on peale meie kõik vene (ja 1 mari) rahvusest. Kas nad üldse teavad, mis on mardipäev? "Kohe tutvustame neile," oli meie mõte!
Lisasime omaloomingut: kuna viljaõnne soovimine kuivatatud herneste tuppa loopimisega oleks ilmselt ootamatu üllatus, kinkisime igale ukseavajale hoopis kuivatatud mooni. Tuppa me ei palunud, kõik toimus tänapäevale sobivalt (põhja-ameerikalikult) üle läve. Laul lõppes vähenõudlikult ja viisakalt: "Mis mardid vastu soovivad, ai-tii, ai-tii, ai-taa. Ei teagi, mis nad soovivad..." (Halloween'i Trick or treat on Eesti tõlkes seevastu ähvardusliku tooniga "Komm või pomm!") Pillide ja vitsa asemel oli meil kaasas videokaamera.
Ainult üks naine oli ust avades eriti ehmunud näoga (vist ka ainus pere trepikojas, kelle eesti keel on nõrk, teised pursivad), aga kõik said meie mõttest aru, olid sõbralikud ning helde käega. Neljast perest saime kokku 24 kommi; imehästi jagatav arv kolme mardi vahel! Kas kõigil vili kenasti salves ja näputöö tasemel, jäi teadmata.