Käesoleva aasta aprillis esines Eerik Purje Tartu College'is loenguga, kõneldes oma kirjanduslikust tegevusest ja teatud muutustest selle iseloomus. Teema oli piisavalt huvipakkuv, et anda põhjust usutleda kirjanikku, otsides vastuseid uutele üles kerkinud küsimustele.
Defineerides elavat ajalugu tähendasid, et tegeled ajalooareenilt lahkuva põlvkonna vaimse pärandiga. See vihjab missioonitundele. Kas võiksid täpsustada oma motivatsiooni, tutvustada mootorit, mis annab su loovale vaimule tõukejõu ja miks tunned, et just sina oled kohustatud sellega tegelema?
Vastus sellele küsimusele peitub kõnesoleva põlvkonna ajalistes piirides. Inimkonna vananemine on pidev protsess ja seepärast on igasugune piiride tõmbamine suvaline. Minu arvates oleks üsna loogiline nimetada selle põlvkonna esindajaiks neid, kes 1944. aasta sügisel olid ise otsuse langetajad, kas jääda kodumaale või lahkuda. Noorimad nendest lähenevad eluaastatelt üheksakümnele. Neil on veel märkimisväärseid mälestusi ja kogemusi sõjaeelsest Eesti Vabariigist, okupatsioonidest, põgenemisest ja kõigest hilisemast. Eesti iseseisvuse taastumise ajal olid need enamikus veel piisavalt noored, et vabanenud kodumaad külastada, kuid liiga vanad, et sinna elama asuda.