Rõõmuga lugesin, et Toronto eesti malemängijad on elujõulised, peavad peatselt jälle turnamendi maha. Minul on nende etturite ja vankrite nihutamine paraku möödanikus, aga oli aeg, kus mind nende 64 ruudu tagant eemale tõugata ei saanud. Polnd ma kellegi Alehhin ega ka Keres, kes oli koolieas meie kõige lemmik. Eks malemäng ikka ajusid teritas, matt ikka etem kui patt (patustama asusin alles hiljem) ja viigile ei mänginud kunagi, kuna see polnud eestlaslik.
Ka teine meenutus tuli kuulutusest. Taadile anti ilus lauluhääl, mina krooksun nagu konn. No öeldakse ju et, pojad emasse, tütred isasse. Ja memm oli kakofon nagu minagi. Taat aga laulis mitmes meeskooris, ja tollal oli raudvaraks Aleksander Läte looming Karl Eduard Söödi sõnadele, malemängust. Kui TEM selle taas oma repertuaari tooks, rõõmustaks see vähemalt ühte kuulajat väga, kaunis laul ja õpetlik.
Nimelt Sööt sidus malemängu romantilise temaatikaga. Naabri Juku õde, kes luuletuses nagu lilleke, mõistis imehästi malet mängida, andis luule minakujule tuld tublisti ja südisti, võitis teda. Ja alles hiljem taipas ridade kangelane, et Juku õde andis tuld ka ta südamele. No kas pole ometi nöök, mitte ainult malelaual tüdrukult tappa saada, aga armuda ja kaotada süda ka?
Ei tea, kas maleklubi turnamendist ka noored osa võtavad, pääseks ometi lutitelefoni narkoosist. Mõnus sellest lugeda, Läte viisi ümisedes, teada, et me maletajad on ikka agaralt võitlemas, ratsud ja odad teed näitamas.
Vabarna Volli
