Kas panete kõik liigutused ja naljad täpselt kirja või on kõik rohkem improvisatsioon?
Kirja ei ole me kahjuks ühtegi enda loodud lavastust veel pannud. Küll aga videosse salvestanud. Ühel heal päeval saab sealt näitemängud maha kirjutada. Kõik meie etendused on eri nägu, sest sõltuvad publikust ja meie valmisolekust päriselt kohal olla.
Klounide puhul on etenduse sõnaline osa vist vähem oluline ning pearõhk on liigutustel ja miimikal?
Piip ja Tuut Teatri repertuaaris on väga eriilmelisi lavastusi: sõnadeta etendusest (mime clownery) püstijalakomöödiani (stand-up), sealhulgas tsirkusetrikkidega etendus ja vanadel pärimuslugudel põhinevate loomamuinasjuttudega etendus, kosmoseetendus, köögilaulude kontsert jne. Meie etendused on arusaadavad igas vanuses vaatajale.
Olete oma teatris mänginud ka „Hamletit”. Kust tuli mõte sellise tükiga töötada ja kuidas jäite tulemusega rahule?
Läti näitekirjanik ja lavastaja Lauris Gundars nägi meie klounietendust „Piip ja Tuut kontserdil” (sellega külastame nüüd ka Chicagot ja Torontot) ühel Leedu teatrifestivalil ja tuli kohe pärast etendust kaupa tegema, et tema tahaks meiega midagi lavastada. Meie siis teatasime, et Piip ja Tuut on ammu unistanud klassikat mängida ja selle peale pakkus tema, et sellisel juhul Shakespeare ja Hamlet. Nii see sündiski. Proovid toimusid inglise keeles, sest mitmed stseenid sündisid kohapeal, vaid Shakespeare värsse esitasime eesti keeles. Nüüd oleme valmis seda lavastust mängima ka inglise keeles. Siim Aimla kirjutas originaaltekstidele uhked laulud ning saadab meid ühemeheorkestriga ka igal etendusel. Mängides tõdeme taas ja uuesti, et Shakespeare on küll juba 400 aastat surnud, aga ikka veel nii värske. Hamleti-lugu on hirmuäratavalt kaasaegne.
Kuigi naer olevat terviseks, on eestlastel ka sellised vanasõnad nagu „narri naerust tuntakse”, „pill tuleb pika ilu peale” ja „tark, kes muigab, rumal, kes naerab”. Nii tõsist rahvast naerma ajada on vist raske töö? Kuidas on teiste rahvastega, kas need naeravad rohkem kui eestlased?
Meil „tuleb ikka Piip pika ilu peale”. Aga pool ilma on meil tõesti läbi käidud: Indiast Ameerikani ja Jordaaniast Lõuna-Koreani, ka Türgis ning mitmel pool Euroopas. Mäletame esimest välisesinemist Soomes, kus kartsime hullupööra, kuidas need meie kodukootud naljad teises kultuuriruumis töötavad – aga töötavad, sõltumata sellest, mis keeles sa räägid. Isegi Aasias reageeris publik samamoodi kui kodus.
Pärast tänavust Ameerika ja Kanada reisi ootavad meid ees festivalid Maltal, Taanis, Hiinas jm. Ise oleme naljatamisi mõelnud, et kui me peaksime kunagi Amazonase vihmametsa mõne kohaliku suguharu ette sattuma ja nemad ka naeravad meie vigurite üle, siis võime tõdeda, et Piip ja Tuut naljad on ülemaailmsed.
Kas on juhtunud, et mõni nali on osutunud teises kultuurikontekstis solvavaks või teid on valesti mõistetud?
Seda pole veel ette tulnud, et meid oleks vääriti mõistetud. Küll aga jääb alatiseks meelde üks esinemine Irbidi linna keskväljakul Jordaanias. Vabaõhuetendus kulges tavapäraselt. Linnapea ja Euroopa Liidu riikide saatkondade ametnikud olid kohal. Turvamehed teatasid enne etendust, et nad kutsusid ka politsei appi. Meie mõtlesime, et ju kõrgete ametnike pärast. Ja kui siis etendus lõppes ning meie pärast aplausi lavalt maha astusime, valgus see mitmesajapealine rahvamass otse meie peale. Olime kui kaks punast täppi inimmeres. Kõik trügisid ja huilgasid. Kes oli lähemal, püüdis haarata meie küljest mis sai, mõni lihtsalt patsutas õlale. See reaktsioon, mis vaatajates vallandus pärast etendust, meenutas telekast nähtud rock-kontserte, kus hullunud publik tahtis igaüks tükikese esinejatest endale saada. Ei osanud ka turvamehed ja politsei sellist rahva käitumist oodata ning võttis jupp aega enne, kui nad jõudsid meieni ning me pääsesime eluga kõrvalmajja oma riietusruumi. Hiljem, ühisel õhtusöögil kuulsime linnapealt, et Irbidi linnas pole viimase 30-40 aasta jooksul toimunud ühtegi avalikku teatrietendust, klounietendusest rääkimata. Moslemikultuurile omaselt ei ole teater kui isemõtlejate ja -loojate kants sugugi soositud. Ometigi asub seal kõrval Ammani linna südames Rooma-aegne 6000 istekohaga amfiteater, mida pole teadupärast viimasel aastatuhandel otseti teatritegevuseks kasutatudki.
Enamus teie etendusi on mõeldud kogu perele. Kas siis täiskasvanuid ja lapsi ei ajagi naerma erinevad asjad? Kui hästi saavad lapsed aru täiskasvanutele mõeldud naljadest ja vastupidi?
See on ajapikku niimoodi läinud, et meie peamiseks publikuks on saanud pered. Tõsi, meie etendustel naeravad lapsed ühe ja vanemad teise koha peal ning siis naeravad lapsed selle peale, et nende vanemad naeravad ja vanemad muigavad, kui nende lapsed kukuvad suurest naerust tooli pealt maha. Usume, et perega koos kogetud elamused on kulla väärtusega. Mõned lavastused on meil ainiti täiskasvanutele mõeldud, nende teemavalik jääb lastele kaugeks või pole eakohane.
Nagu kogu maailmas, nii on ka Kanadas väga populaarsed kokandussaated. Teie osalesite Eestis ühes sellises telesaates. Kas kloun kokandussaates tähendab kobakäppa? Milline on teie igapäevane suhe söögi ja köögiga?
Meil oli juba ammuilma soov üks laste kokasaade teha. Eelmisel aastal saimegi ERR-is valmis 12-osalise kokasaate peredele, abiks kokk Marek Demjanov. Eks meil oli südame peal aina kasvav poolvalmistoidu maania, kus maitsed sulavad kõik ühtlaselt soolaseks ning kokkamise käeline tegevus jääb aina rohkem unarusse. Lootsime, et saame pered kokasaatega taas kööki ise pliidi äärde askeldama meelitada ja kooskokkamisest rõõmu tundma. Kõik meie kokasaated „Piip ja Tuut köögis”, aga ka saatesari „Piip ja Tuut hoiavad Eesti lippu kõrgel” on iga kell vaadatavad veebilehelt lastejaam.err.ee/saade/piip-ja-tuut
Millisesse valdkonda on plaan järgmisena minna? Kas olete kunagi mõelnud näiteks poliitika või mõne muu tõsisema teema peale?
Poliitikast meeldib meil rääkida ja suurtesse protsessidesse sõna sekka öelda, kuid meie jääme ikka oma liistude juurde. Meie poliitika on olla kloun, kes räägib keerulistest asjadest lihtsal moel ning kes seab inimlikkuse ja teisest hoolimise alati kõigest muust kõrgemale.
Te olete partnerid kõigis eluvaldkondades – olete abielus ja peres kasvab kolm last. Kas teie kodus saab ka kogu aeg palju nalja? Milline on teie kõige vahvam peretraditsioon?
Eks klounielu tungib väikestviisi ka koduseinte vahele ja mõjutab meid. Sest mängides aastas üle 200 etenduse, jääb miskit ikka külge ka ning vahel on see aidanud mõningaid eraelulisi olukordi lahendada. Kuid seda peab küll ütlema, et pigem püüame argipäeva hallust mitte oma etendustesse lasta, see on tähtsaim.
Vabad hetked oleme perega, sest ega neid üleliia palju ei ole. Nõmme vahel käime koos jalgrattaga sõitmas. Meeltmööda on ka pikemad autoreisid. Ning pühapäevahommikune pannkoogitegu on kõigile alati oodatud hetk. Ühise suvepuhkuse veedame oma väikses Hiiumaa suvekodus.
Kui te mõlemad peaksite valima mõne muu elukutse, siis milline see oleks ja miks?
Mulle on väga südamelähedane kalligraafia. Olen sellega lapsepõlves kokku puutunud, kui nägin kõrvalt, kuidas ema kirjutas. Püüdsin teda alati jäljendada. Koolipõlves käisin ka ise kalligraafia huviringis. Ma pole kunagi olnud hea joonistaja, küll aga hea ilukirjutaja. See oskus päästis mind ka vene kroonus. Teised harjutasid külma käes marssimist ja püssi, mina istusin soojas kunstitoas ning maalisin plakateid ja kirjutasin ohvitseride naistele sünnipäevakaarte. Pärast teatrikooli on aga kalligraafia kõrvale jäänud ja nüüd ma ainult unistan sellest, et ühel päeval võtan veel sule kätte.
Haidele meeldiks midagi päris oma kätega valmis teha. Mööblit restaureerida, värvida, õmmelda. Et jääks silmaga nähtav jälg tehtud tööst, sest eks see etenduse mängimine on üks kaduv kunst – vaid emotsioon, mille näitleja edasi annab ja vaataja kaasa saab. Veel meeldiks Haidele olla mõnes kohvikus teenindaja, võtta kliente vastu, nende olemine mõnusaks muuta ja teha nii, et nad tahaksid kindlasti tagasi tulla. Seda on ta saanud vahetevahel praktiseerida Piip ja Tuut Mängumaja kohvikus Koogel Moogel, kui teatrijuht ja peakokk Marek Demjanov on talle etendusevaba päeva andnud.
Millise tükiga esinete Toronto publikule?
„Piip ja Tuut kontserdil” on meie legendaarseim lavastus, mis ei saa kunagi valmis, sest sisaldab alati paraja annuse üllatusi. Kuna Piip ja Tuut suhtlevad ainiti publikuga, siis ei tea me kunagi, mis seltskond meid ees ootab ja millist vastukaja nad meie trikkidele annavad. See suunab ka etenduse kulgu ning selle põhjal me valime ka trikid, mida etenduses esitame.
Selles lavastuses on Piip ja Tuut kaks koristajat, kes satuvad kontserdisaali vahetult enne etendust, kuna nad peavad pärast kontserti saali ära koristama. Sobilikku istekohta otsides ja vaatajate vahel sahmides leiavad nad lõpuks vabad kohad ja jäävad kontserdi algust ootama, mis aga arusaamatul põhjusel viibib. Kuna osa koristustarvetest ununesid lavale, ronivad nad sinna järele ja avastavad, et kogu saalitäis rahvast vaatab neid. Nüüd algab kontsert, mida üheski programmis pole ja mida keegi poleks osanud oodata. Piip ja Tuut esitavad tasakaalu- ja akrobaatikatrikke, viguriga laule ja originaalseid klounietteasteid ehk Piip ja Tuut oma parimas väljapanekus.
Aga Torontos viibivad Piip ja Tuut esmakordselt, Kanadast rääkimatagi.
Küsitles Lea Kreinin
