Lavastaja Pamela Recinella ja tema meeskonna lavaseade on Gesamptkunstwerk oma parimas tähenduses – nii kunstnikutöö kui kogu lavaline liikumine on orgaaniliselt välja „kasvatatud” Wagneri dramaatilisest muusikast. Geniaalne Wagner on jätnud ooperi tõlgendamisele avarad võimalused. Kui maailmaesietendusel 1843. aastal Dresdenis lõppes ooper Senta viskumisega merelainetesse, siis 1864. a Müncheni lavastuse jaoks kirjutas Wagner ooperile juba uue, nii-öelda „lunastuslõpu”. Nüüd lõppes ooper apoteoosiga – Senta ja Hollandlane tõusevad kirgastatuna taevasse. 20. sajandi lavastused näitavad Sentat juba emantsipeerunud naisena. Joachim Herzi filmiversioonis jutustatakse meile kogu lugu lausa Senta vaatepunktist. Hollandlane on seal Senta unenägu ja filmi lõpus võtab kangelanna seinalt Hollandlase portree ja lahkub mere äärde – avaruse ja vabaduse poole. Peter Konwitschny 2006. a lavastuses ei usalda Hollandlane enam Senta tingimusteta armastust. Siin mõtiskletakse selle üle, mis on tänapäeva maailmas veel üldse püha.
Lavastaja Pamela Recinella tõlgendus toob Wagneri ooperi meie ajale veelgi lähemale. Lendavast hollandlasest on saanud kurikuulus naftamagnaat (Rauno Elp), kes oma luksusjahil mööda mereavarusi seilab. Daland (Ain Anger) on suurettevõtjast keemiatööstur. Kasu peal väljas Daland müüb sõna otseses mõttes oma tütre Senta (Heli Veskus) naftamagnaadile maha. Romantilise hingelaadiga Senta ei lase sellest end häirida, sest ta on juba legendaarsesse, lunastust otsivasse naftamagnaati ette ära armunud. Selles loos Hollandlane lunastust ei saagi ja hukkub, Senta aga elab veel pikki aastaid ning maalib veel ka hallipäise naisena oma armastatud Hollandlase portreed. Lavastuse läbivaks motiiviks on tormine meri, mis mõjub Hollandlase rahutu hingeelu metafoorina. Ainult armuaariate ajal on meri tüüne, lõpuks hukkub Hollandlane aga lausa märatsevates lainetes. Meri ja vahused lained on videokunstnike poolt tehniliselt niivõrd hästi teostatud, et oli tunne nagu lavalt hoovanuks saali jäist hingust, mis tõi kananaha ihule. Personifitseeritud seitse surmapattu mõjusid küll rohkem huvitava liikumisjoonisega värvilaikudena ega andnud Hollandlase karakterile suurt midagi juurde.
Kõige intrigeerivam oli muidugi teise vaatuse algus, kus algversiooni ketrusneidude asemel olid laval pesuehtsad prostituudid. Senta ateljeegi asus bordelli ühes tiivas. Selle hubasus ja loominguline segadus oli suureks kontrastiks läbipaistvate bordellitubade ratsionaalsele sisustusele. Ja mis kõige olulisem – siin vastandus müüdav armastus Senta lõputu truudusega. Selle stseeni ajal käis mul korraks peast läbi mõte, kas nüüd on siis ka Estonia teatril skandaali oodata. Aastaid tagasi nägin Riia ooperis Prokofjevi balletti „Tuhkatriinu”, kus peategelasest oli tehtud vaene prostituut. Vaatamata suurepärasele koreograafiale ja tohutule publikumenule võeti etendus Prokofjevi sugulaste nõudmisel kavast maha. Kui ma õigesti mäletan, läks teater oma loominguliste õiguste kaitseks isegi kohtusse… ja kaotas. Estoonlaste „Lendava hollandlase” puhul ehk seda karta pole, sest peategelaste liin on siin algversioonile üpris lähedane – see on eelkõige truu armastuse kaudu lunastust otsiva Hollandlase ja neiu Senta traagilise armastuse lugu. Mäslevatel lainetel kõikuv raudne naftaplatvorm mõjus selle kõrval hingetu rahaveskina.
Estoonlaste „Lendav hollandlane” on igas mõttes õnnestumine ja muusikaliselt nauditav etendus.
Sirje Vihma-Normet
