Telli Menüü

Juhtkiri – Mõeldes Eesti põgenikele

sept. 23, 2016 Estonian Life No. 38 2016


Igal aastal kangastub paljudele eestlastele 1944. a suurpõgenemisega seotud traagika – ka nendele, kes ise üle Läänemere ei põgenenud. Oleme ju sellest kuulnud ja lugenud nii palju emotsionaalseid kirjeldusi.

Milline valu oli eestlaste jaoks Tallinna ja kogu Eesti vallutamine punavägede poolt ning sinimustvalge asendamine punaplaguga! Viimased Eesti Vabariigi taastamise katsed nurjusid, millele mõtleme 22. septembril, Vastupanuvõitluse päeval. Paljudel eestlastel ei jäänudki muud üle, kui põgeneda. Kuidagimoodi toibuti ja seati ennast uutel asukohamaadel sisse.

Et enamus põgenikke olid lihtsad inimesed ega osanud oma läbielamusi poeetiliselt edasi anda, on põhjust pöörduda Eesti kirjandusklassiku Karl Ristikivi (1912–1977) loomingu juurde, kes edastas oma 1936. a ilmunud teoses "Viikingite jälgedes" prohvetliku nägemuse: „Meie igatsustemaa seisis meie silmade ees. Küll oli ta veel kaugel, kaetud sinaka uduga, ja näis otse õhus hõljuvat. Kuid me kõik tundsime – see oli kauge rand, mida nägime tõusva päikese valguses." Kas ta vihjas sellega 1918. a loodud Eesti Vabariigile või põgenemisele senitundmatule asukohamaale? Vaevalt oskas siiski tema või ta kümned tuhanded saatusekaaslased ette näha mõne aasta pärast puhkevat sõda, Nõukogude okupatsiooni, veel vähem aga põgenemist kodumaalt. Tiit Pruuli kirjutas ajalehes Sirp (16.09.09), et Ristikivi otsis üht igatsuste maad, kindlat randa ja pidepunkti, kuhu toetada jalg. Kas ta otsiv hing leidis selle? Pigem vist mitte.
www.walnutship1948.ca

Need, kellel on kannatust lugeda Ristikivi 1000-leheküljelist “Päevaraamatut”, teavad, et teda ja küllap teisigi põgenikke vaevas ebakindlus. Aastatel 1957–1968 kirjapandud päevik kajastab poliitilisi päevasündmusi, fakte, reise jm, kuid veelgi enam muresid ja kriise, mille taustaks oli kodumaalt eemalviibimine ja vajadus teostada ennast pagulasena.

Ajaloolane Kaja Kumer-Haukanõmm, kes on aastaid Eesti põgenike teemat uurinud, kirjutab, et pagulaseestlaste omaaegne valutu sulandumine on paljuski müüt (EPL, 31.05.15). Neil polnud sugugi kerge lõimuda uute asukohamaade ühiskondadesse. Kumer-Haukanõmm nendib, et kuigi pealiskaudsel vaatlemisel võivad USAsse, Kanadasse, Rootsi, Austraaliasse jt riikidesse jõudnud eestlaste lood paista positiivsetena ning väliseestlased näivad eluga hästi toime tulevat, võib nende lugudest ka muud järeldada – asukohamaade elanike poolset võõristust ja vaenu.

Ingliskeelne sõna expat, millel täpset eestikeelset vastet pole, loob teatud eelsuhtumise inimesse, kes ei ela oma kodumaal. Nad on oma rahva hulgast ja isamaalt mingil põhjusel välja rännanud. Kuigi enamasti kujutletakse selliseid inimesi ettevõtlikena ja julgetena, kes on oma karjääri nimel valmis pingutama ja tegema ka lihtsat tööd, puudub nende vastu sageli heatahtlikkus ja empaatia.

Kahjuks sunnib globaalne, paiguti hoolimatu kultuur pöörama tähelepanu esmalt endale, mitte aga teistele. Teisisõnu – puudub inimlik dimensioon. Ometi vajab igaüks seda nii kodus kui võõrsil.

Elle Puusaag

 

 

Jaga

Loe edasi