Eesti Arhiivil on muutuvas maailmas õnneks siiani hea koostööpartner linna teises otsas – Lakewoodi Eesti Maja, mis 2. septembril tähistas 70. tegevusaastat. Eesti Maja tubli president Helica DeShaw leidis meie arhiivist näituse jaoks mitmeid huvitavaid fotosid ajalooliseks ülevaateks. Tugev kogukonnatunne toimib Lakewoodis siiani. On iseenesest mõistetav, et eestluse säilitamiseks tuleb meil kõigil anda oma osa. On ju Lakewoodi Eesti Majagi ehitatud annetatud maatükile, mille kinkisid 1933. aastal Konstantin ja Martha Lacht kui osa oma talumaast. Eesti Maja ehitus viidi lõpule 1947. aastal. Arusaadavalt on altruismiks vaja aega ja raha. Alles hiljuti Ameerikasse emigreerunud eestlastel võtab aega, enne kui nad uute oludega kohanevad ja tasuvad töökohad leiavad, mis võimaldaks neil eestlaste organisatsioone toetada nii ajaliselt kui rahaliselt. Lakewoodist on pärit mitmeid Põhja-Ameerikale olulisi “Eesti asja” tegelasi. Kanada aupeakonsuli Laas Leivati onu asus Lakewoodi juba 1920ndatel aastatel. Kaks Eesti diplomaati, konsul Johannes Markus, kes esindas Eesti Vabariiki Kanadas alates 1959. a, oli Lakewoodis enne sõda, samuti Johannes Kaiv, peakonsul New Yorgis. Juhan Simonson, väsimatu vabadusvõitleja ja kauaaegne Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides president, oli Lakewoodi elanik. Kuid ei tohi unustada, et nende suurnimede kõrval on väliseestlaste identiteedi alalhoidmisel sama olulised kõik need vahvad naised, kes Eesti Majade koosolemiste jaoks heeringavõileibu ja kartulisalatit valmistavad, tugevad mehed, kes muru niidavad ja lund roogivad ning lapsed, kes tihtilugu enam eesti keelt vabalt ei valda, ent sellegipoolest õpivad tundide jagu eestikeelseid rahvalaule pähe, et seda kooris meeltülendavalt esitada. LEM 70 motoks oli “Tulge koju”. Nii Andres Raudsepa juhitud kooslaulmine reede õhtul kui ametlik kava laupäeval mõjusid väga koduselt. Kõige hubasem oli aga kohtuda vanade tuttavatega, mis oligi nagu suure perekonna kokkutulek. Ajastul, kus multikulti ja piirideta piirituse promomine on päevateema, mõjub rahvusluse ja oma etnilise kultuuri austamine peaaegu ekstreemse tegevusena. On hea tunne, et meid, natsionaliste, on oludele vaatamata siiski üsna palju.
Ave Maria Blithe
