Sellest Rootsi-sõidust saab alguse ka Rumesseni kirjavahetus Tubinaga, mis on ka eraldi raamatuna välja antud. Tänaseks on Rumesseni juhtimisel akadeemilise väljaandena välja antud ka üle poole Tubina loomingust. Peatoimetajana jätkab seda tööd Muusikaakadeemia teooriaprofessor Kerri Kotta.
Kontserdi lõpetas Rahmaninovi igihaljas „Vokaliis”, mille on viiulile ja klaverile seadnud Ameerika viiuldaja Michael Press. Seda „sõnadeta laulu” on kirjeldatud kui „palvet, täis ahastust selle järele, mis on jäädavalt kadunud” ja see sobitus tõesti hiilgavalt mälestuskontserdi lõpupunktiks.
Rumesseni mahuka elutöö üheks tippsaavutuseks jääb ka Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine” elluäratamine. Tore, et ta sai kaasa elada Tobiase oratooriumi triumfile Leipzigis Neeme Järvi juhatusel. Samas linnas, kus sada aastat tagasi see hiigelmastaapidega teos Tobiase enda juhatusel läbi kukkus. Mõned kuud hiljem kõlas teos Tartus Pauluse kirikus juba Vardo Rumesseni mälestuseks.
Teine mälestuskontsert Pühavaimu kirikus oli perekond Järvide, Urmas Vulbi ja Toomas Trassi austusavaldus meie legendaarsele muusikamehele. Tobiase, Tubina, Elleri ja Artur Kapi teoste kõrval kõlasid ka Harry Oldi, Kaljo Raidi ja Ester Mägi kammerteosed. Kui Vardo Rumessen on Eestis väljaspool muusikaringkondigi hästi tuntud, sest ta oli kompromissitu võitleja ka poliitikamaastikul, siis hiljuti lahkunud Harry Olti teab vaid kitsas muusikute ringkond. Seda enam, et kogu tema tegevus langes emigratsiooniaastatele Rootsis. Peale selle, et ta oli Eduard Tubina andekas kompositsiooniõpilane ja tegutses edukalt ka heliloojana, oli ta ka suurepärane kultuuriorganisaator. Töötades Södertälje kultuurinõukogu muusikaintendandina suutis ta Rootsi esinema tuua ka Eesti muusikuid. Eesti Rahvusmeeskoori ja Gustav Ernesaksa kontsertreisist Rootsi räägitakse siiani legende. Olt tõi Eestisse esinema ka Tootsi eliitmuusikuid. Mäletan siiani eredalt löökpilliansambli „Kromata” kontserti Estonia teatri saalis veel sügaval stagnaajal. See oli poolenisti kinnine üritus, aga ometi oli saal muusikahuvilistest tulvil. Olt kirjutas Eesti heliloojatest ka Rootsi muusikaentsüklopeediale. Eriliseks uunikumiks tema rohkete muusikaraamatute seas võiks pidada ingliskeelset, rohkete fotodega raamatut „Estonian Music”, mis ilmus 1980. aastal Nõukogude Eesti kirjastuses „Eesti Raamat” ja mida müüdi ka väljaspool „raudset eesriiet”. Teades tollaseid kultuuripoliitilisi tagamaid, tundub see siiani täiesti uskumatu teona.
Sirje Vihma-Normet