Olav Ehala kontsertetendusel sai väga heas ettekandes nautida tuntud hitte Helle Karise filmist „Nukitsamees”. Selle muusika eest pärjati Ehala 1982. a XV üleliidulisel filmifestivalil parimaks filmiheliloojaks. Laulud Juhan Viidingu ja Leelo Tungla vaimukatele tekstidele on populaarsed mitte ainult laste seas. Neid oskavad kaasa laulda vist küll kõik eestlased, seda enam, et „Päikeseratas”, „Valulaul” ja „Kodulaul” on kõlanud ka laulupidudel. Nukitsamehe filmimuusika ainetel kirjutas Ehala ka samanimelise lastemuusikali. Seekord esitas Ehala laule lastekoor Ellerhein Ingrid Kõrvitsa juhendamisel. Eriti tore oli aga see, et Ehala ka ise laval oli – ta mängis saatebändis klahvpille. Lõpuaplausi järel teatas ooperifestivali peaprodutsent Jüri Leiten, et täna (31. juulil) on Olav Ehalal sünnipäev. See teade vallandas juba tõelise laulupeo, sest kogu saalitäis tõusis püsti ja laulis koos Ellerheinaga heliloojale sünnipäevalaulu.
Wroclawi ooperiteater oli Saaremaale toonud kolm ooperilavastust: Verdi „Othello”, Bizet' „Pärlipüüdjad” ja Szymanovski „Kuningas Roger”. Orkestrit dirigeeris teatri muusikajuht Ewa Michnik. Minul õnnestus näha Szymanovski ooperit, mida pean suureks vedamiseks, sest seda ooperit lavastatakse harva.
Tundub, et Chopini järel tähtsuselt teiseks poola heliloojaks tituleeritud Szymanovski ooperilooming on varjusurmast üles äratatud, sest kuuldavasti on „Kuningas Roger” ka Londoni Covent Gardeni repertuaaris. Ooperis on tõesti suurepärased rollid baritonile (Kuningas Roger), sopranile (kuninganna Roxana) ja tenorile (Karjus). Siinkohal tahaks tänada Jana Moosarit, kes keerulise, filosoofiliste mõtisklustega poolakeelse libreto oli eesti keelde tõlkinud, mida tiitrite abil publikule vahendati.
Ooperi tegevus ei toimu Poolamaal, vaid hoopis 12. saj Itaalias. Peategelaseks on „valgustatud monarh” Roger, kes oli tollal Sitsiilia kuningas. Tema kuninglikku ratsionaalsesse ellu toob suure muutuse salapärane idamaine mägilane (Karjus), kes oma „jumalavallatute” juttudega Kuninga alamate pead segamini ajab. Kuningas lubab Karjusel küll lahkuda, kuid palub tal hiljem tagasi tulla ja kohtu ette astuda. Kuninga ja Karjuse filosoofiline dispuut kõrgete kirikutegelaste ees oleks tavaolukorras ilmselt lõppenud mehe hukkamisega (ikkagi 12.saj kristlik Euroopa!). Peeti seda ju nõiduseks, et üks mees suutis endale järgnema panna rahvamassid ja isegi kuninganna Roxana. Ooperis saab kuningas Rogerist palverändur, kes läheb oma naisele ja Karjusele mägedesse järele. Ooper lõpeb tantsuga ümber Püha Tule ja hümniga Päikesele, mida ka kuningas kaasa laulab.
1926. aastal esietendunud ooper kannab nii muusikaliselt kui filosoofiliselt oma ajastu pitserit. Euroopas levisid Nietzsche ja Blavatzkaja ideed, mis mõjutasid ka tollaseid heliloojaid (Wagner, Stravinsky, Skrjabin jt). Szymanovski ooperi libretos on otseseid vihjeid ka Idamaade (India) vanadele tekstidele. Näiteks vastab Karjus kuninga küsimusele „Kust sa tuled?” poeetiliselt: „Tulen naeratavate lõunamaiste tähtede juurest/…/ Mu peegelpilt Gangese vetel tervitab sind! Ka lootoslilled tervitavad sind! /…/”. „Kes sind siia saatis?” küsib kuningas edasi. „Jumal,” vastab Karjus ja ajab kuninga sellega lausa marru. Ometi suudab Karjus kuninga vihapilved hajutada, rääkides Armastusest ja Elutantsu jumalikust ekstaasist. Helikeelelt on Szymanovski ooper küll igati läänelikus võtmes, suurepärane orkestratsioon viis mõtted Richard Straussile. Dirigent Ewa Michniku juhtimisel vormiti ooperist mõjuvõimas tervik. Ka kõik solistid olid suurepärased – M. Godlewski (kuningas Roger), A. Lichorowicz (kuninganna Roxana) ja eriti muidugi Karjuse osatäitja Lukasz Gaj. Szymanovski ooper kõlab üllatavalt värskelt ka 100 aastat hiljem.
Ratsionaalse mõistuse ja ühiskonna poolt pealesurutud kohustuste konflikt inimlike tunnete ning vabadusihaga pole ju kuhugile kadunud!
Szymanovski loomingu kõrval saime tutvuda ka Chopini järel kolmandale kohale tõstetud poola helilooja Witold Lutoslawski muusikaga. Kuressaare Laurentiuse kirikus toimus poola soprani Ewa Traczi sooloõhtu „Armastusega Poolast”, kus Chopini laulude kõrval kõlasid ka Szymanowski ja Lutoslawski laulutsüklid. Poolakate muusikadessant Saaremaale oli väga hästi läbi mõeldud ja õnnestus igati hästi.
Sirje Vihma-Normet
