Esimene koht, kuhu ta aerutas, oli roostikuni. Sealt pidi olema kõige parem havi konksu otsa saada. Noh, haug pole just parem söögikala ja teda püüdes on vastik konksu ta lõugade vahelt kätte saada. Kuna haug on libe nagu libu kube, nagu Bärnile meeldis ütleda.
Siis randusime saarele. Pärast havi puhastamist — tal sunnikul on tõesti palju luid — otsis Bärni põõsa alt vana katla välja, ehitas tule ja asus uhhaad keetma. Teate, selline supp, mis viis keele alla. Eks need loorberilehed, põrknad ja kartohvlid ja zweibel, mis mannermaalt kaasa toodud, lisasid palju, aga värskelt püütud kala mekk on selline, mida ei saa võrreldagi. Ja kalastamine ei olnud veel lõppenud.
Bärnil oli teine lemmikkoht olemas. Kust vikerforelli võtta. Need ei vajanud varast püüdmist, olevat sellised aplad kalad, et sööks päev otsa, kui saaks. Pidagem meeles, purist Bärni ei uskunud kunstlante, ikka ritsikaid ja vihmausse. Harva juhtus, et ei saanud kahe peale kokku vähemalt nelja-viit ilusat vikerforelli.
Tagasi maal oli järgmine rituaal. Suitsuahi käiku, vikerforellifileed sisse. Ja need tõesti olid hõrgutised. Hiljem elus on ainus võrdlus sellest, kui juhuslikult Piirissaarele sattunult sain süüa värsket sudakut, otse suitsuahjust. Kõrvale hammustada värsket magusat sibulat. Liha langes luult kahvlita, oleks peaaegu häbematult sõrmedega söönud.
Ja-jah. Olid ajad. Kala on kaua olnud lemmik, aga kogemused Bärniga olid asendamatud.
