Filmi “1944” autor, lavastaja Elmo Nüganen küsib: “Kui suur vahe oli ühe võimaliku eestlase saatuse või teise ja kolmanda vahel?” Üks õppis Tondi sõjakoolis, olles 1940. a valmis Eestit kaitsma, kui oleks käsk antud, aga käsku ei tulnud. 1941. a viidi ta Venemaa töölaagrisse ja toodi sealt Velikije Luki rindele. Teine tõmbas selga võõra riigi mundri, sest nägi selles ainukest võimalust Eestit kaitsta (PR, 28.07.2014). Preester ja kirjastaja Vello Salo on öelnud: “Munder võis meil vale olla, aga vaenlane oli kahtlemata õige.” Sinimägede kaitsjad on alati rõhutanud, et Saksa vormi kandes ei võidelnud Hitleri eest, vaid punaste vastu.
Sinimägesid Punaarmee vallutada ei suutnud. Seal peatati venelaste pealetung mitmeks kuuks, mis võimaldas kümnetel tuhandetel eestlastel põgeneda Läände. Eestlaste jaoks oli Sinimägede lahingul mitte ainult sõjaline, vaid ka ideoloogiline tähendus. Ometi kord oli võimalik Punaarmeele vastu hakata ja kätte maksta!
Eesti kaitseväe kaplan kapten Ott Aro ütles tänavusel mälestustseremoonial, et mälestame neid [Sinimägedes võidelnuid], kes jäid ilma oma kodudest, peredest, tulevikust ning on olnud sunnitud ringi rändama võõrail mail.
Siinkohal on põhjust pöörata tähelepanu ühele võõrsil elavale Sinimägede lahingus osalenule – Mihkel Salusoole, kes hiljuti tähistas oma 90. juubelit. Reipa, elurõõmsa ja heatahtliku siinse eesti ühiskonna tegelasena on tal palju sõpru nii vanade kui noorte seas. Ta jagab huvilistega meelsasti oma teadmisi-oskusi eesti rahvariiete vööde ja raamatu järjehoidjate kudumisest originaalsetel kangastelgedel – olgu siis Jõekääru suvelaagris, Metsaülikoolis või VEMU-s. Oma aastatepikkuse töö, pühendumuse ja eeskujuga on Mihkel Salusoo kõige paremini esindanud Sinimägede lahingu võitlejaid. Suur tänu selle eest!
Elle Puusaag
