Chicago linnas on demokraatide partei valitsenud ligi paarkümmend aastat.Linnapea on olnud demokraat ja linna volikogu enamus on olnud demokraatide käes. Neil on olnud võim rakendada heaoluprogramme, mis ühiskonda aitavad ja seal head elu ja läbisaamist arendavad.
Kahjuks pole see õnnestunud. Tänu lagunevatele perekondadele ja viletsatele koolidele, paljud noored, eriti mustanahalised, ei viitsi korralikult õppida, nii et keskkooli lõpetades pole neil vajalikke teadmisi, et head ja korralikku töökohta leida. Neid töökohti ei ole palju. Valik on kas hakata labidameheks või liituda mõne jõuguga, kes narkootiliste ainetega hangeldab. Kuna jõukude vahel kestab pidev ja halastamatu sõda territooriumi pärast, esineb palju surmajuhtumeid. Chicagos mõrvatakse aastas sadu noori musti mehi teiste mustade meeste poolt. See on kestnud aastaid.
Peavoolu meediale on see olukord normaalne. See peaaegu üldse ei vääri tähelepanu. Milline tohutu silmakirjalikkus!
Iga aasta maikuus meenutatakse natside massimõrva, kuue miljoni juudi tapmist. Seda jubedat sündmust ei tohi unustada, selleks, et sääraseid sündmusi enam ei toimuks! Kuhu on aga jäänud umbes kolmekümne miljoni Nõukogude Liidu kommunistliku terrori ohvri mälestamine? Ohvrid, keda otseselt mõrvati või kes end ebainimlikes Siberi vangilaagrites surnuks töötasid? Enamik Põhja-Ameerika elanikest ei ole nendest hirmutegudest teadlikud. See on tähelepanuväärne sellepärast, et sellel kontinendil elab miljoneid inimesi, kes kas isiklikult või oma vanemate kaudu on nendest teadlikud. Tean mitmeid eestlasi, kes on sellel teemal ajalehtedele lugejakirju saatnud, mida pole avaldatud. Seda on kindlasti teinud tuhanded baltlased, endised Ida-Euroopa elanikud nagu poolakad, ukrainlased, ungarlased ja paljud teised.
Puht tehniliselt on säärases olukorras kommunistlike kuritegude mahavaikimine tähelepanuväärne saavutus siinse mandri meedia poolt! Kelle huvides ja kuidas seda tehakse, on omaette küsimus.
Tarvo Toomes
