Telli Menüü

SUVI EESTIMAA TALUÕUEL AD 2016

Olen vahel mõelnud, mida me eestlastena tegelikult suveks nimetame. Kas on see jaanipäeva-eelne aeg, kus pärast pikka sügist ja talve oleme jälle uue elu tärkamisega kaasa hingamas. Või on suvi meie jaoks see, mis algab suvise pööripäevaga, mille ebaõiglaselt varjutab inimeste emotsionaalses mälus suur võidupüha ja jaanipäeva melu? Koolipoistele-tüdrukutele ja nende õpetajatele on suve algus ikka veel seotud pika puhkusega, mida järjest suurem globaliseerumine ähvardab kaotada kui varasemate aegade jäänukit.
Linnamees jõuab tavaliselt maakodusse pikemaks ajaks siis, kui loodus on juba oma kevadise suure tormlemise üle elanud. Vaadates juuli esimesel nädalavahetusel Virumaa taluõuel ringi, tundub see järsku isegi veidi uimane olevat. Kõik on nagu millegi suurema ootuses. Väiksemad linnud on oma perekohustuse täitnud. Endiselt vilkalt tegutsevad pääsukesed, sest nendel vaja oma järelkasv korralikult lendama õpetada. Eile oli üks väike pääsupoeg lendamisega hätta jäänud ja istus tükk aega meie teise korruse aknalaual, samal ajal kui kogu pesakond oli välja kuulutanud hädaolukorra ja tegeles noore hädavarese päästmisega. Küll toodi talle rahustuseks nokaga süüa, küll jagati ohtraid õpetussõnu, kuidas veidi rahunenuna ja jõudu kogununa püüda kitsalt ja noorlinnu jaoks ebamugavalt aknalaualt uuesti õhku tõusta ja kodusesse pesasse või juba tuttavale traadile lennata.

Kui meie taluõue kõige silmapaistvamad elanikud on aastaid olnud toonekured, siis sel suvel tekkis neile konkurent, kelle jälgimine nõuab nüüd oma tähelepanu. Oleme aastaid kevaditi vaadanud, kuidas meie tiikidele laskuvad erinevad pardilised. Mõned neist on kevaditi ka pikema aja tiikidel, aga nad on ikka kuhugi kadunud. Oleme mõelnud, mis segab neil meie tiigil päriselt pesa rajada ja siin oma järglased üles kasvatada. Kohalik naabrinaine teadis rääkida, et me pole lihtsalt märganud, et juba mitmel aastal on pardid meie tiikidel endale põõsastesse vaikselt ka pesa pununud, aga neile on saatuslikuks saanud küla kassid, kellele meeldib tiikide ääres jahti pidada. Teiseks vaenlaseks partidele pidid olema varesed, kes elavad just tiikide läheduses suurtel puudel.

Olime harjunud kevaditi vaatama looduse omapärast mängu, kui tiigile ilmusid näiteks kaks isast ja üks emapart või lausa kaks isaparti. Tänavune suve algus tõi toreda üllatuse, sest ühel nädalalõpul avastasime pardiema nelja väikese karvakeraga, kes tiigil vallatult sulistasid. On selge, et pardiema vajab meiega harjumiseks aega, sest seni toimetas ta meie eest sedavõrd varjatult, et me tema kohalolekut polnud märganud. Nüüd ta end enam varjata ei saa, sest pardipoegi ei saa vaid pesal üles kasvatada. Pardipoeg peab kasvama veekogul ringi ujudes. Praegu on äärmiselt põnev piiluda tiigile, sest nagu väikesed lapsed, on ka pardipojad täis elulusti. Pardipojad õpivad elu tundma, aga samas mängivad nad pidevalt oma pardipoja mänge. (Eesti Elu Nr. 28 – 15. juuli 2016)

 

prof. Peeter Järvelaid

Loe edasi