Esimesed gaasitõrvikud valmisid meil 1995. a tänu mitmete heade ja isamaaliselt mõtlevate inimeste ja firmade abile ning koostööle – nimetagem Matti Linnamäe, Rein Kaljuraid, Aarne Tonka jt., kes palvet kuulda võtsid ja mulle abikäe ulatasid. Neid uusi gaasitõrvikuid kasutasime esimest korda paraadil Pärnus ja vaatamata tugevale vihmasajule põlesid kõik tõrvikud kogu tseremoonia ajal, gaasi balloonides jätkus ka maakondade tseremooniate korraldamiseks, et valdade tuled süüdata.
Nagu juba öeldud, ei finantseeritud esimestel aastatel võidupüha üritusi ministeeriumi ega Kaitseliidu eelarvest, vaid pidime iga eelseisva ürituse eelarve eraldi koostama ja seda valitsuses kaitsma. Raha, mida niigi oli vähe, eraldati napilt ja valitsuse reservfondist. Alles mitu aastat hiljem rahuldati lõpuks taotlus-ettepanek ja 1996. a ilmus eelarvesse rida „riiklikud visiidid ja tseremooniad”.
Algusaastatel tuli just välisministeeriumi protokolliosakonnal presidendile vajadusel abiks olla. President Meri oli kõva töömees, aga ka ehtne loomeinimene ja seetõttu oli temaga vahel väga raske ning tihti tuli käigupealt asju ringi teha. Leppisime presidendiga kokku, et suvised võidupüha üritused toimuvad maakondades ja talvised vabariigi aastapäeva tähistamised traditsiooniliselt Tallinnas. Samuti leppisime kokku, et iga viie aasta järel, kui tähistame võidupüha juubelit, süütame Eesti ja Läti presidentidega Võidutule Võnnus/Cesises. Seda kokkulepet ja nüüdseks väljakujunenud traditsiooni oleme suutnud ka enam vähem hoida.
Ühel aastal võidupüha tähistamist ette valmistades, ei saanud me presidendilt kuidagi teada, millises linnas on plaanis üritus läbi viia. Toompealt hoiatati, et kui me järgmiseks valitsuse istungiks ürituse toimumise kohta ei nimeta ja rahataotlust ei esita, siis meile raha ei eraldata ning üritused jäävad ära. Hädaga meenus mulle lugu tudengipõlvest, kus osa üliõpilasi kasutas eksamil ühte suurt pintsakut, millele oli õmmeldud kaks sisetaskut. Vastama minnes tõmbasid tudengid pintsaku kordamööda selga, lühematel meestel lohisesid käised ja hõlmad muidugi maas, kuid taskutes olid juba varem valmis kirjutatud eksamilehed. Õmblesin siis minagi oma pintsakule kaks suurt sisetaskut, kuhu panin valmis trükitud materjalid kõigi nende linnade kohta, millest presidendiga varem juttu oli olnud. Need olid Võru, Viljandi, Pärnu ja Narva. Läksin Kadriorgu ja kandsin presidendile need nimed ette. Ise kartsin, et äkki on loetellu veel nõunike poolt uusi linnu jõutud lisada. Presidendil, nagu alati, oli kiire ja et minust kiiremini vabaneda, ütles: „Valmista ette paberid võidupüha läbiviimiseks…. Pärnus!” ja tahtis juba lahkuda, kui haarasin kärmelt (õigest) taskust valmis komplekti Pärnu päevakava ja lisadega. Palusin tal nendega tutvuda ja viseerida. President oli üllatunud: „Juba valmis, kas sul kirjutusvahend on?” Tehes mõningad märkused ja täiendused, andis ta oma kinnituse ja nii saimegi järgmisel hommikul alustada täie jõuga võidupüha ürituste ja paraadi ettevalmistusi.
Jüri Trei
Võidupüha ürituste peakorraldaja aastatel 1993-1999 ning hilisem nõustaja
23. juuni VÕIDUPÜHA
Võidupüha paraadide traditsioon koos võidutule süütamisega taastati taasiseseisvunud Eestis 1993. aastal ning seni on need toimunud järgnevates kohtades:
- 1993 Tallinn
- 1994 Tartu
- 1995 Pärnu
- 1996 Narva
- 1997 Võru
- 1998 Viljandi
- 1999 Valga
- 2000 Haapsalu
- 2001 Pärnu
- 2002 Põlva
- 2003 Jõhvi
- 2004 Rakvere
- 2005 Paide
- 2006 Saaremaa
- 2007 Rapla
- 2008 Tallinn
- 2009 Jõgeva
- 2010 Viljandi
- 2011 Tartu
- 2012 Pärnu
- 2013 Haapsalu
- 2014 Valga
- 2015 Kärdla
