Telli Menüü

Roman Toi 100

juuni 18, 2016 Estonian Life No. 24 2016

Oleme jõudnud koos lauluisa Roman Toiga oodatud verstapostini. Mitmele meist tundub see, et oleme ise ka saja-aastaseks saanud, karates üle kümnendite, nagu oleksid need kuud või vaevalt nädalad.

Sada aastat ühe inimese elus. Millega on võimalik sellist sajandi pikkust ajajärku võrrelda või pigem ühendada? Kui juttu on Roman Toist, on vastus kohene ning konkreetne. Eesti Vabariik. Ja vastus ei ole tuletatud ainult sellest, et mõlemad on peaaegu ühevanused.

Roman Toi kui eestlaste globaalsete laulupidude isa, ise ütles seda selgelt välja, kui temalt hiljuti küsiti, mis on tema meelest üldlaulupidude alus? Möödunud aasta MUUSIKA juunikuu numbris andis ta järgmise vastuse: "See on Eesti iseseisvuse mõtte ja eksistentsi deklaratsioon."

Sellest mõistest saame selgemalt aru, kui rändame sõjajärgse pagulasajastu algaastate varju, kui vägivaldse võõrvõimu eest põgenenud eesti rahvas hakkas juba siis seda mõtet deklareerima vastuseks tehtud ülekohtule. Ja kuidas? Ikka laulupäevade ning laulupidude kaudu, mil 30-aastane koorijuht, nüüd võõramaa pinnal, astus julgelt üldlaulukooride ette. See oli aeg, mil noormehe loominguline vaim lõi viisi luulereale "Pea vastu nii kaua kui saad!" See laul jäi kauaks kõlama.
Illustratsioon: Andrus Peegel (2016)

See võõramaa pind, Roman Toi esimene avar laulupõld, oli sõjajärgne Saksamaa, kus Ameerikast tulnud ajutised valitsejad imetlesid, kui hästi sõjapõgenikud oskasid suurpidusid korraldada. Nii juhtus, et selliseid suurpidusid, milles noor dirigent oli tulipunktis peategelane, korraldati nii Rootsis kui ka peatselt Austraalias, rääkimata Kanadast ning USAst. Ja Roman Toist kujunenud maailmarändur saigi Eesti iseseisvuse mõtte deklareerijaks kas taktikepi või sujuva käeliigutuse näol. Kõik see siis pagulasajastu unustamata jõe voolus ja vähemalt kolmel kontinendil.

Dünaamilist ajavahemikku, circa 1950 – 1990, võiks iseloomustada väljenditega välisvõitlus ja sama hingetõmbega aeg-ajalt õitsev pagulaskultuur. Sellel pikal ajajärgul on aga eellugu, mis koosneb Roman Toi nooruspõlvest kui kujunemisest ülemaailmse eestluse keskse kuju suunas. Selle eelloo teine osa on süngem viie aasta pikkune komponent, mil ka vabad eestlased pidid elama pingerikka küsimärgi all. Sellel piiratud ajajärgul aga hakkas Roman Toi ennast teostama.

Käsitlemegi siin peamiselt neid kahte varasemat vaatust, enne kui heidame pilgu küll pikemale pagulasperioodile ja üsna põgusalt ühtekasvamisele kodumaaga, mille juures sillaehitaks on aastakümneid olnud Roman Toi. (Pikemalt Eesti Elu 17. juuni paberlehes)

Andres Raudsepp

Jaga

Loe edasi