Loetut saab ju edasi anda. Vanasõna ütleb mõistlikult, et inime on kaks korda laps – elu alguses ja antu lõpus. Ning mida me loetust edasi anname, eriti kui neid pärle on palju, näiteks õigustatut hinnatud klassikast – siis see teine lapseiga pole ometi talumatu. Sellist selgust, mida saab andeka autori sulest lihtsa asja kohta, ei oska seletadagi. Oleks ise nii ritta seadnud, ohkan vahest.
Ja sinna ongi see neetud peni maetud. Kui oskaksin nii kirjutada kui, noh Luts, Tuglas või Kross, siis kirjutaksingi. Aga ei oska. Kuidas seletada nende täppiminevat mõju? On's see mingi must maagia, et kirjanik on täpselt kirjanik? Ep tia, aga küll hindan nende võimeid.
Katsu aga neid õppusi jagada. Pahatihti, kui kurku köhatsemisega puhastan, siis valgub võimalik kuulajaskond mujale. Enesega räägin tihti, eriti peegli ees, kus üllatanult leian, et oled sa tõesti nii vilets ja vana? Aga tühjale toale eriti pajatada pole mõtet. Isegi kui näiteks hiljutine Simon Winchesteri Vaikse ookeani kohta kirjutet raamat paelus niivõrd. Kahjuks pole ma hiljuti Eestist raamatupakke saanud, aga selle angliskiga tulen toime, vajadusel ehk isegi nõudmisel. Paraku nii.
Muidugi pole ma kellegi tark. Tean aga, et tarkuse allikas on raamat, ning mida rohkem kõrvade vahele jääb, see on ju ainult kasuks. Tänapäevil, kui kiusatusi on kõikjal, kas pole hea soovitus õpetava ja kasuliku lektüüriga kaissu pugeda, ebameeldiva suure-ilma nurka nii surudes ja mine tea, ennast isegi õpetades.
Paremat retsepti vist tohtri käest ei saa, kui et ole vahest enesega, lase end mõjutada endast oi kui palju targemaga ja et ehk otsa siis saad ka teisi valgustada. Au lugemisele.
Vabarna Volli
