Kümme kuud Vancouveris töötanud Kuressaare pastor Margus Mäemets ütleb, et teisel pool maakera tundis ta ennast variandis 3 ehk omana võõral maal; tagasi saabudes aga tükk aega variandis 2 (võõrana omal maal), mis tekitas temas kummalisi tundmusi. Ta hakkas aimama, miks mõned Eestist ära kipuvad.
Aastakümneid välismaal elanute jaoks on olukordi, kus asukohamaal jäädakse alati välismaalaseks, aga kui üle hulga aja Eestisse minna, on sealgi palju võõrast ja harjumatut.
Aga teisalt on suhe Eesti Vabariigiga ka Eestis elavate venelaste probleem. Uuringute põhjal on Eesti venekeelsetest noortest ca 40%-l raskusi oma identiteedi määratlemisega. Sihtasutuse Meie Inimesed võrgulehel ilmunud artiklis käsitletakse seda teemat elust võetud näidete põhjal. Üks vene ema pani oma tütre Kristina 1990ndatel eesti lasteaeda. Juba mõne nädalaga hakkas tüdruk eesti keeles rääkima. Ta palus emal endale lasteaeda mitte järele tulla, sest ema rääkis temaga vene keeles, mille üle tüdruk tundis piinlikkust. Kümme aastat hiljem tunnistab Kristina, et tal on kaks kultuuri; et ta on õieti kahe kultuuri vahel. Identiteedikriis? Küllap vist. Eesti noored venelased kinnitavad, et neid eristab Venemaa venelastest see, et nad on läänelikumad. Kuigi nad kõnelevad peamiselt vene keelt, on nad hakanud märkamatult kasutama selles eestikeelseid sõnu. Nad ei tunne ka Eesti kultuuri ja kombeid vajalikul määral. Kuid teisalt pole nende teadmised Vene kultuuristki eriti põhjalikud. Huvitav on ka see, et noored venelased seostavad ennast rohkem Eestiga, mitte Venemaaga. Nii väidab Audentese Ülikooli tudeng Vitali Nikolski, et oma kodumaaks peab ta Eestit. Lõimumine paistab toimivat!
Kas ei seisa samade probleemidega silmitsi ka väliseestlased? Ingliskeelsed sõnad poevad märkamatult meie keelepruuki ja meie teadmised Eesti kultuurist on pahatihti pinnapealsed. Aga ükskõik, kus me ka ei elaks − jäägu meie suhtumine Eesti Vabariiki alati positiivseks ja lugupidavaks.
Elle Puusaag
