Telli Menüü

Ülo Stööri mälestuste kolmandas köites tutvume põhjalikult Viljandiga


Arhitekt Ülo Stöör tunneb oma kodulinna Viljandit tõesti läbi ja lõhki. Tema abiga on Viljandiga huvitav tutvuda, ta kultuurilooline haare on imetlusväärne.

Stööri „Ühe arhitekti mälestused III" algab sellega, kuidas noor arhitekt 1966. aastal Viljandisse peaarhitektiks kutsuti. Võib julgelt väita, et Stöör on Viljandi üldmuljet tublisti muutnud. Suurematest algatustest võiks esile tõsta suurepärast Johann Köleri monumenti, uut „Ugala" teatrimaja ja Jaani kiriku taastamist ajaloolisel kujul. Üks romantilisemaid ettevõtmisi oli Paala järve tegemine Valuoja orgu, mida rahvasuus kutsutakse „Stööri mereks". Stöör meenutab: „Uue aasta algul tulid mulle soolaleivale noored Viljandi näitlejad Leila Säälik, Eili Sild, Enn Kose ja Rein Malmsten. Lumi oli maas ja ilm parajalt külm ja selge. Istusime minu suures toas, pika aknaaluse laua ääres, aknast oli ilus vaade Valuoja orule. Olin linnas uus arhitekt, ideid mul jagus ning läksin jutuga hoogu. Rääkisin neile, et siia orgu kavandan järve. Maaparandustöödega teeme põhja turbast puhtaks, ehitame ülevoolu, oja täidab paisjärve veega, ning varsti vaatan aknast järvele." Sõprade üllatuseks ja heameeleks saigi Viljandi varsti endale teise järve.

Arhitekt Ülo Stöör

Raamatus kohtume paljude huvitavate isiksustega, kellega Stöör oma kireva elu jooksul on kokku puutunud. Teades, kui raske oli sel ajal välismaaga suhelda ja seda enam veel väikelinna baasilt, on huvipakkuv lugu, kuidas Stöör esimest korda Soomes käis. See on seotud soome presidendi Urho Kaleva Kekkoneni visiidiga Eestisse. Tänu sellele visiidile hakkas Helsingi ja Tallinna vahel sõitma laev „Vanemuine”. Laevaliikluse avamine on paljude kodueestlaste elu-olu mõjutanud. Valter Ojakäär on humoorikalt öelnud, et igal eestlasel oli tollal oma „kodustatud soomlane” – sõber, kes Soomest külla tulles head kohvi ja heliplaate tõi. Stööri esimene reis Soome oli erakordselt põnev, sest eesti arhitektidele tegid soome arhitektid reisi läbi kogu Soomemaa. Sellelt reisilt saadi häid sõpru, kes ka Viljandisse külla tulid. Viljandi kui linn meeldis soomlastele väga. Olen seda isegi kogenud, kui organiseerisin perestroika ajal Viljandis muusikateadlaste konverentsi, kuhu esimest korda oli lubatud sõita ka Lääne teadlastel. Uues „Ugala” teatris toimus ka nõukaajal huvitavaid konverentse, mida organiseeris Mikk Sarv ja kus ka Ülo Stöör alati üles astus. Meenub Stööri põnev ettekanne eestlaste maavalla kalendrist, mille järgi on meil tänavu aastaarvuks 10 229!

Stööri oluliseks tööks on ka Lõhavere linnamäele ausamba kavandamine ja selle teoks tegemine. Kohale, kus toimusid legendaarse Lembitu võitlused, püstitati sügaval stagnaajal rahvuslik monument, millelt võib lugeda: „Sakalamaa kaitsjatele a. 1217-1223″. Selle ausamba avamine tekitas nõukogude ametnikes pahameelt ja Stöör oleks selle pärast ääre pealt tööst ilma jäänud. See polnud tollal üldse naljaasi. Võrdluseks võin tuua näite, kus üks Saaremaa kolhoosiesimees kaotas töö, sest ta oli julgenud keeleteadlasele Johannes Aavikule mälestuskivi püstitada. Tema vallandati ainult seetõttu, et Johannes Aavik oli emigrant! Lõhavere ausamba avamise kandis üle ka Eesti televisioon ja juba järgmisel hommikul helistas Stöörile Viljandi rajooni prokurör ja teatas, et tema peale on kaebus esitatud. Raamatust loeme, et Hellar Grabbi olevat 1988. aastal koos oma poegadega Lõhaveres käinud ja imestanud, kuidas oli võimalik Nõukogude ajal ehitada nii rahvuslikku ausammast.

Stööri mälestusi lugedes saab samas vaimus imestada veel rohkesti. Meie lähiajaloo jäädvustamisel on Stöör ära teinud põhjaliku töö.

Raamatu teeb väärtuslikuks seegi, et Stöör on andnud lähiaja mälestustele ka ajaloolise dimensiooni. Näiteks Jaani kiriku taastamise ja restaureerimise loos läheb ta ajaloos tagasi aastasse 1234. Igatahes põnev lugemine!

 

 

Sirje Vihma-Normet

Loe edasi