Anu Realo rõhutab eestlaste minapildis nimelt „ühiskannatamise” tunde osatähtsust ning seletab just sellega kodueestlaste tõrksust ning umbusku nii väliseestlaste kui tänaste välja- ja sisserändajate suhtes: „Teinekord näib, nagu oleks eestlaseks olemine justkui privilegeeritud seisus või kinnine sekt, kuhu asja vaid vähestel väljavalitutel, kes teatud õigetele tõutunnustele vastavad.” Isegi eesti keele oskusest ja/või Eestis sündimisest ei paista „eestluse kinnissekti” jaoks alati piisavat, sest näiteks eestlaste valmidus kaasata siinseid venelasi Eesti ühiskonna toimimisse enesega võrdsel alusel on aastate jooksul küll suurenenud, kuid on sellegipoolest mõnevõrra nõrgem kui eestivenelaste seos Eesti riigiga ja nende Eestisse kuulumise tunne (viimane integratsiooni monitooringu raport 2015). 49% eestlastest suhtuks pigem negatiivselt näiteks võimalikku eestivenelasest peaministrisse, selgub küsitlustest.
Kas seletab see ajaloolise „ühiskannatamise” emotsionaalne, st mitteratsionaalne nõue ka seda väliseestlaste jaoks arusaamatut nähtust, miks osa eestlastest pole tänini suutnud täielikult omaks võtta välispoliitikas võimekat ja teenekat Eesti presidenti, kes oli sunnitud sündima okupatsiooni eest põgenenud pagulasperes Rootsis, sai ingliskeelse hariduse USAs, kuid loobus kohe USA kodakondsusest ja kümneid kordi suuremast ainelisest kasust, kui osutus võimalikuks astuda taasvabanenud Eesti Vabariigi diplomaatilisse teenistusse? Õelamad kommentaatorid heidavad maailma mõttekodades ja välispoliitilistel foorumitel kõrgelt hinnatud presidendile tänini ette tema eestlasest ema kariimi päritolu, osa usub vene juudi vandenõusse, osa peab teda ikka paadunud ameeriklaseks: „Oot, kus on Mikihiire kodu?”
Samas toetab kolmandik eestlastest praegu ühe võimaliku presidendikandidaadina välisministrit Marina Kaljuranda, kelle vanemad pole geneetiliselt eesti päritolu. Marina on kakskeelne, ta emakeel on vene keel, sest ta ema on Eesti venelane, isa läti päritolu, ta ise peab end Eesti venelaseks ja Eesti patrioodiks, abielus eestlasega, kodune keel eesti keel, lapsed eestlased, emapoolne suguvõsa on elanud Eestis vähemasti kolm-neli põlve. Ometi saab temagi juba ammu enne, kui teda ametlikult presidendikandidaadiks on seatud, kätte oma jao eht-eestlaslikku õelust, küll sõimatakse teda vene „baabaks”, küll reformierakonna käpikuks, ehkki välisminister ei kuulu ühtegi erakonda.
Geeniuuringute järgi pole praktiliselt võimalik eristada eestlast lätlasest või venelasest, kinnitavad Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramu teadlaste Maris Nelise ja Tõnu Esko eestvedamisel tehtud uuringu tulemused. Ka eestlase, lätlase ja venelase isiksuse profiilides ei leia teadlased kuigi suuri erinevusi. Ainus teaduslikult märkimisväärne erinevus eestlaste ja tema lähinaabrite vahel seisneb avatuse määras „ehk selles, kuivõrd tunneb inimene huvi ümbritseva maailma ja oma siseelu vastu, eelistab uut ja mitmekesist järeleproovitule ja on valmis kaasa minema uute eetiliste, sotsiaalsete ja poliitiliste ideedega. Avatuse vastand on konservatiivsus ja harjumuspärase eelistamine. Ühe võrdleva uuringu järgi, mille kolleegidega läbi viisime, osutusid eestlased oma isiksuse seadumustelt üheks kõige vähem avatud rahvaks, keda senimaani uuritud, olles sealjuures tunduvalt vähem avatud kui venelased ja eestivenelased.” (Anu Realo: kes on õige eestlane? Postimees 1.04.2016).
Kuidas sobib eestlaste supersuletuse väide kokku meie endi kultuuriloolise minapildiga? Kas pole me vähemasti viimased sada viiskümmend aastat pidanud endid haritud kirjaoskajaks, kultuurseks rahvaks, kes ammutanud avatult kultuurimõjusid igast ilmakaarest, küll saksast, küll venest, küll põhjakaarest, ning ometi suutnud end säilitada või üles töötada originaalseks, omapäraseks euroopalikuks kultuurrahvaks? Kuidas sobivad suletusega kokku meie viikingimüüdid, Lennart Meri kosmiliselt avatud eestluse nägemused või Valdur Mikita muistse eestluse kui mõjurikkaima piirimaa erilisuse filosoofia? Kuidas suhestub säärase suletusväitega meie tänase e-Eesti Vabariigi minapilt kui uuele tehnoloogiale ja uutele äriideedele avatud väike, kiire ja nutikas kaasaegne riik?
Või siis vastupidi, küll oleme kannatanud kadakasaksluse, pajuveneluse, võsaingluse käes, süüdistades end olemast liigagi altid vastu võtma ja omaks pidama kõikvõimalikke võõrmõjusid? Mõlemad minapildid – eestluse eriline vastupanu- ja kohanemisvõime maailmaajaloo risttuultes või allaheitlikkus suurrahvaste vaimsele ja füüsilisele esimese öö õigusele – eeldavad minu arvates siiski pigem avatud kui suletud meelt. Nii et siin on ainet küllaga, mida edasi uurida ja mille üle süvenenumalt arutleda. Üks uuring ei ava kindlasti mitte kogu tõde eestlase olemusest, sest leidub ka teistsugust tõde tunnistavaid uurimusi: 2015.a. integratsiooni monitooringu järgi usub 90% nii eestlastest kui teiste rahvuste esindajatest, et erinevad rahvused võivad samas riigis hästi läbi saada ja koostööd teha, 60% eestlastest ja 80% teiste rahvuste esindajatest peab eri kultuuride kokkupuudet Eesti ühiskonda rikastavaks. Need on ju ometi uskumatult suured arvud. Kogu taasiseseisvumise aja jooksul on nii eestlaste kui mitte-eestlaste suhtumine omavahelistesse kontaktidesse muutunud pidevalt positiivsemaks.
Ajakirja Riigikogu Toimetised viimane number (nr 32, 2015) on samuti pühendatud eestluse minapildile: kuidas on kujunenud eestlaste identiteet minevikus ning kuidas võib see muutuda tulevikus. Tallinna Ülikooli riigiteaduste osakonna professor Raivo Vetik arutleb seal eestlaste etnilise ning riigiidentiteedi üle ning jõuab vastavale uuringule toetudes järeldusele, et nii eestlased kui Eesti venelased on liikumas kitsamalt etniliselt minapildilt avatuma ja laiema, ühise riigiidentiteedi suunas. Samas ei tähenda see etnilise identiteedi kadumist, nagu aegunud poliitilise kultuuri teooria eeldas, vaid vastupidi, kinnitab eestlaste etnilise minapildi tugevust ja selle väärtustamist. See teekond pole kerge, mõned meist on nõrgema, mõned tugevama riigiidentiteediga (sõltub elukohast ja haridusest), aga me oleme üsna kindlalt sellele teele asunud.
Sirje Kiin
