Föderaalselt on aga kaua ainult liberaalid või konservatiivid valitsenud. (Vaid Esimese ilmasõja aegu oli nö unionistide valitsus, mille konservatiivist peaminister Robert Borden kutsus kokku, et saaks mobilisatsiooni korraldada enamusvalitsusena. Sinna kuulusid ka liberaalid ja erapooletud ning parteitud poliitikud.) Kuna kumbki ei suuda rahuldada enamust, valitsused vahetuvad, kuigi küll tavaliselt kas skandaalide tõttu (liberaalid) või nagu hiljuti nägime Harperi valitsusega, tänu arrogantsusele ja äärmuslusele, mida ükski mõtlev inimene ei suuda vastu võtta. Ärgem aga unustagem, et Chrétien ja Martin olid pea samasugused…. Ning Chrétien oli märksa enam korrumpeerunud kui Harper.
Vihjan siin sellele, et kolmanda variandi juhtkuju, NDP juht Tom Mulcair, eelmises parlamendis päris usutav opositsiooniliider, on partei poolt tagandatud ebausaldust kinnitava hääletamise tagajärel. Ometi oli ta pärinud eelmise NDP juhi Jack Laytoni edu tõttu päris lootustandva olukorra.
Intelligentne ja populaarne Alberta peaminister Rachel Notley hurjutas Edmontonis nädalalõpul NDP üleriiklikul konverentsil lahkhelide esitajaid, hoiatas partei killustamise eest. Mis toimus.
Muiates peaks siin lisama, et Jack Layton kasvas üles Québecis jõukas perekonnas, isa oli tal liberaal, isegi provintsivalitsuse minister. Ja Mulcair oli ka Québeci provintsivalitsuses minister. Samuti liberaalina. Valija vist ei tohiks usaldada neid kandidaate, kes mantleid ja poliitilist värvi vaid enese, mitte pööbli, huvides vahetavad.
Kuigi on olemas ka rohelised, kelle juht Elizabeth May jätab kõige harituma, inimlikuma mulje kõikidest üleriiklikest liidritest, pole neil reaalset võimalust valimisi võita. Vähemalt mitte nii lähedases tulevikus, kuna ehk nö millennialistide põlvkond tuleb mõistusele, tähendab pärismaailmale keskenduda, mitte tühjast tekstida, sotsiaalmeedias elada ja ka kohustusena valimiskasti juurde minna. Apaatia on noorte hulgas ülikõrge.
Mulcair paraku oli enesekesksuse ohver. Miks intelligentsed inimesed nii poliitikas käituvad, on raske aru saada. Muide, ka Justin Trudeau jätab vahel, eriti hiljuti, vaatamata suurele populaarsusele, arrogantse või isegi ise-enesest täisoleku mulje. Stari kolumnist Richard Gwyn kirjeldas teisipäeval, et vaatamata ta karismale, on ka näha ta hiigelego kui self-serving conceit.
NDPl on olnud häid, mõtlevaid juhte. Ed Broadbent oli viimane, kes saavutas laytonliku edu, kuigi mitte opositsiooni jõudes. Kuid jääb mulje, et see kolmanda partei variant Vahtralehemaal ei võta vedu. Sest liberaalid ja NDP killustavad vasaktsentristide poolehoiu – miks muidu Trudeau nii ülekaalukalt võitis? Ja konservatiividel on oma tugev valijabaas, mis reageerib, kui vasaktsentristid prassivad või valetavad. Nii saime me Mulroney 1980ndatel ja Harperi pea kümneks aastaks valitsema.
Meenutagem: Trudeau valitsuse esimene eelarve oli $30 miljardise kahjumiga esile toodud. Valimiste eel lubati seda kolm korda väiksemana hoida. Kust see raha tuleb? Ei tea, võlgu ei saa eluaeg keegi elada.
Paljud mäletavad Ontarios NDP ja Bob Rae võitu (ka Rae vahetas ürpi, olles isegi Ottawas liberaalide ajutine juht) ning mida see maksma läks… … kuna valijad ei tahtnud ei liberaale ega konservatiive nii arvukalt toetada kui tavaliselt.
Gwyn, Kanadas aastakümneid hinnatud kui tark ja erapooletu poliitiline kommentaator lisas oma arvamusloos, et NDP sisetülisid – sest Mulcair sai vaid 48% delegaatide toetusest, mis on ennekuulmatu – on tõenäoliselt võimatu lahendada. Tema arust isegi minevikujuhid nagu David Lewis, Broadbent ja ka Layton, kes suutsid oskuste ja isikliku lähenemisega parteid ühendada, ei saaks aastal 2016 lõhestunud NDPd taastada.
Millest on kahju, kuna kaheparteisüsteem ei paku variante. Kuid just nagu USAs, on Kanadas vist raske aru saada, et peaks olema kolmas, isegi neljas tee, kui esimesed kaks on vastuvõetamatud. Vaevalt aga see siin – ja USAs – kunagi juhtub.
Tõnu Naelapea
