Patricia Burchell külastas Eesti Elu toimetust, kus rääkis intervjuus oma lahkunud abikaasast dr. Vello Sootsist, nende ühisest huvist seenemaailma vastu, samuti tema enese professionaalsest karjäärist, seotusest eestlusega ja vabatahtlikust tööst Tartu College'i juures.
Vello Soots sündis 1937.a. Tallinnas. Tema esimesed eluaastad elas pere Rakveres, hiljem koliti Tallinnasse Nõmmele, kus nad elasid kuni põgenemiseni kodumaalt 1944. aastal. Perekond jõudis algul Rootsi, kus nad elasid viis aastat; keskkooli läks Vello juba uuel asukohamaal Kanadas (Jarvis Collegiate). Ta oskas Kanadasse tulles eesti, saksa ja rootsi keelt, natuke ka inglise keelt, mida oli Rootsis õppinud.
Oma esimese ülikoolikraadi omandas Vello Soots Toronto Ülikooli matemaatika- ja füüsikateaduskonnas 1959.a. (cum laude), magistrikraadi saavutas USAs Illinoisi Üikoolist. Doktorikraadi (PhD) füüsika alal saavutas ta Toronto Ülikoolist, mille järel õpetas viis aastat ülikoolis abiprofessorina. Hiljem siirdus ta tööle Ontario Transpordiministeeriumi, kus töötas juhtival kohal; tema tööalaks oli transpordi planeerimine ja energia efektiivsem kasutamine.
1995.a. jäi Vello Soots varasele pensionile; tal oli nii palju vabatahtlikku tegevust, millele ta end rohkem pühendada soovis.
Vello Soots on olnud Eesti Üliõpilaskond Torontos esimees, EKN-i liige, Kotkajärve Metsaülikooli üks asutajaid ja aastaid selle juhtkonnas; aktiivselt tegev skautluses ja korp! Sakalas. Kümme aastat oli ta Tartu College'i nõukogu esimees ja varem selle nõukogu liige.
Tartu College'is peetakse siiani dr. Vello Sootsi mälestuseks loenguseeriat.
Vello Soots on alati olnud suur loodusehuviline, eriti köitsid teda seened. Patricia sõnul oli ta küll amatöör, aga väga suur ekspert sel alal, soovides alati juurde õppida ja oma teadmisi laiendada. Lisaks pidevale enesetäiendamisele jagas ta oma rohkeid teadmisi ka Mycological Society of Toronto liikmetele. Seda huvi jagasid nad abikaasaga, korraldades ühiselt kursusi; aeg-ajalt teeb Patricia õhtukursuste raames seda tööd ka nüüd. Vello lahkumise järel jätkas Patricia mõned aastad tööd MST presidendina ja oli kokku 24 aastat seltsi nõukogus, nüüd on selle hariduskomitees.
Seltsil on Patricia sõnul praegu liikmeid ligi 400 ja see arv on viimastel aastatel jõudsalt kasvanud tänu uuele veebilehele. Seltsi liikmeskonda kuulub ka oma ala professionaale, aga peamiselt on tegemist amatööridega, keda seenemaailm köidab. Talvel korraldatakse kokkusaamisi, kus kuulatakse näiteks ettekandeid, seenehooajal käib aga tegevus teatavasti väljas, tehakse seeneretki erinevatesse paikadesse. Aastaid viisid Vello ja Patricia läbi seeneretke ka Jõekäärul.
Põhjused, miks on paljudel inimestel nii suur seenehuvi, on Patricia sõnul erinevad. Mõni vaatab n-ö kulinaarse aspekti poole pealt, soovides seeni paremini tundma õppida, et nendest maitsvaid roogi valmistada. Mõnda huvitab laiemalt loodus ise ja kõik sellesse puutuv; mõni peab oluliseks teaduslikku poolt. Vello Sootsi jaoks oli tähtsal kohal näiteks seente fotografeerimine.
Patricia kinnitusel on enamus seeni mittesöödavad; tema eesmärk pole sugugi inimestele nõu anda, milliseid seeni süüa ja milliseid mitte. Nii seltsi kui nimetatud bukleti eesmärk on inimesi looduse valdkonnas harida, jagada täiendavaid teadmisi sellest huvitavast maailmast. Ta kõneleb ka sellest, kui erinev on erinevates maades seenekorjamise traditsioon: kui Eestis ja paljudes teistes Euroopa maades on väga populaarne sügisel seenekorviga metsa minna, siis Põhja-Ameerikas pole see just väga levinud.
Patricia akadeemiline tagapõhi on psühholoogia, filosoofia ja raamatukoguteadus. Esimene karjäär oli tal kooliõpetajana. Seejärel töötas ta 20 aastat Toronto Reference Library's, alustades ametnikuna ja töötades ennast üles, viimased kolm aastat oli ta katalogiseerimise ja andmebaasi hoolduse direktor (Manager of Cataloguing and Database Maintenance). Hiljem läks ta õpetajatöö juurde tagasi, töötades asendusõpetajana. Peale abikaasa lahkumist 2009.a. pole ta töötanud, kuid tegeleb palju vabatahtliku tööga — lisaks MST-le ka Tartu College'i juures.
Bibliograafia Klubi juures alustas Patricia tööd juba 2000. aastal, seades üles andmebaasi ja soovitades muudatusi katalogiseerimises, digitaliseerimises jm., et arhiivi kaasaegsemaks muuta.
Eestit on Patricia koos Velloga külastanud palju kordi, ja nagu arvata võib, on nad seal ka rohkelt seenemetsades käinud. Üllatusena selgus, et Patricia, kes on kanadalane, valdab ka eesti keelt, kuigi enda sõnul pole ta peale Vello surma seda rääkinud. Eesti keelt hakkas ta õppima enne esimest Eesti reisi, et Vello sugulaste ja sõpradega paremini suhelda. Ka Eesti Elu loeb Particia siiani iga nädal. Ta teab hästi Eesti ajalugu ning peab Tallinna vanalinna üheks Euroopa kaunimaks. Eesti keele õppimisest rääkides toob ta mitmeid paralleele saksa keelega, mida ta hästi valdab, kuigi märgib, et eesti keele grammatika on üsna keeruline (näiteks — üks raamat, kaks raamatut). Samuti räägib ta prantsuse keelt; praegu on omandamisel portugali keel, mida ta õpib eesseisvaks Brasiilia reisiks.
Kaire Tensuda
Estonian Studies Centre/VEMU peaarhivaar Piret Noorhani lisab enda poolt järgmist:
„Pati professionaalne taust raamatukogunduses ja eriti tema kogemused töös arvutiandmebaasidega on olnud suur panus nii Dr. Endel Aruja Arhiivi ja Raamatukogu, Laenuraamatukogu kui ka nüüd VEMU kogude arendusse. Meie tänavu kasutusele tulev uus internetipõhine arvutiandmebaas poleks saanud teoks ilma Eesti Rahvusarhiivi IT-spetsialistide ja meie oma Pati abita. Pat on põhjalik ja visa, seda ka uute kataloogijate väljaõpetamisel. Oleme Patile väga tänulikud kõigi nende teisipäevade (ja sageli ka muude päevade) eest, mis ta meiega Tartu College'is veedab.”