Ühe hõimurahva saatusest
apr. 8, 2016
Estonian Life No. 14 2016
Taisto Raudalainen: Oma maa ubina äitsen. Ingerisoomlased 20. sajandil. Kirjastus Argo 2014. 496 lk.
Kes on ingerlased? Kõik meist on seda nimetust kuulnud ja umbkaudselt oleme teadlikud ka nende kunagisest elukohast, kuid kes nad ikkagi õigupoolest on? Kahju tunnistada, kuid isegi selliste küsimuste esitajaid on hakanud nappima, rääkimata vastajaist.
Ingeri päritolu autor, Helsingi ülikooli rahvaluule osakonna doktorant, käsitleb seda teemat põhjalikult ja lahkab halastamatu asjalikkusega ühe soomeugri rahvakillu sihikindla hävitamise tagamaid. Ingerlasi ei tunta tänapäeval omaette rahvana, vaid Soome rahvarühma osana. Genotsiid, mida nõukogude võim nende kallal sooritas, oli laastav. Veel kurvem on aga, et Soome seda ükskõikse õlakehitusega sallis. Sama võib öelda Eesti kohta. Killuke Ingerimaast kuulus ju Narva valla kujul Eestile. Rahvas, keda keegi ei taha omaks tunnistada, kaotab eneseusu ja läheb vastu paratamatule hävingule.
Autori uurimus on jagatud seitsmesse ossa, alates Peterburi kubermangu sotsiaalmajanduslike oludega 19./20. sajandivahetusel ja lõpetades visanditega kaasajast, kus asutatakse ingerisoomlaste seltse ja kavandatakse (tagajärjetult?) ingerisoome asunduste loomist kunagises asukohas. Nende vahele mahuvad kahe maailmasõja hävitava mõjuga sündmused, ingerlaste evakueerimine Eestisse Teise maailmasõja ajal, sealt siirdumine Soome ja sõja lõpul väljaandmine Nõukogude Liidule, kus neid lubatud kodukoha asemel ootasid Siberi avarused.
1990. aastate alguses tekkis ingerisoomlaste seas kihk pöörduda tagasi Soome vabariiki. Soome riik andiski “tagasipöörduja” staatuse igale vähemalt ühe soomlasest vanema ja kahe vanavanemaga isikule. Rahvuste eitamine ja sundassimilatsioon Nõukogude Liidus oli aga teinud oma töö: umbes kaks kolmandikku tagasipöördujaist olid venekeelsed ja omaks võtnud sovetliku elulaadi. Tuli nukralt tõdeda, et inimene on eeskätt ikkagi see, kelleks teda peetakse. Pidev surve all lõimumine tekitas rahvas teatud paindlikkuse, isegi konjukturismi. Tuli käibele eneseirooniline ütlus: „Oleme harjunud olema kasvõi aiateibaks!”
Autor jääb oma uurimuses kiretuks vaatlejaks ega tule välja mingi omapoolse prognoosiga ingerlaste kui rahvuse püsima jäämise osas. Raamat on varustatud rohke fotomaterjali, algallikate loetelu ja isikunimede registriga.
Eerik Purje
