Telli Menüü

Juhtkiri – Vabamust ja kommunismiohvritest


Hiljutisest pressiteatest selgub, et väliseestlase Olga Kistler-Ritso toetusel Tallinna rajatud Okupatsioonide muuseum kavatseb laiendada ekspositsiooni ja keskenduda okupatsioonide kõrval ka iseseisvuse taastamisele ning vabadusele. 2018. aastast hakkab muuseum kandma uut nime – Vabamu, mis peaks idee autorite sõnul inspireerima inimesi vabadust hoidma ja selle eest seisma.

Ühtlasi peaks muuseum tulevikus kujunema noorte kohtumispaigaks, kus mõtestada ja väärtustada vabadust. Nii muuseumi laiendamine, vabaduse hoidmine-kaitsmine kui ka noorte kaasamine selle tegevusse on ju iseenesest positiivne, ent miks tahetakse muuta Okupatsioonide muuseumi nime?

Eestlaste Kesknõukogu Kanadas esimees Marcus Kolga väljendas kartust, et seda tehakse poliitilise korrektsuse huvides ja Eesti idanaabri meeleheaks, sest viimane pole ju kunagi Eesti okupeerimist tunnistanud.

www.okupatsioon.ee

Euroopa Parlamendi liige Tunne Kelam kirjutab, et Okupatsioonide muuseum ei peaks olema paik, kuhu noored lähevad mõnusalt aega veetma (PM, 26.02.). Idee muuta Eesti rahva traagilisele ajaloole keskenduv muuseum noortesõbralikuks, ei tohiks toimuda muuseumi sõnumi ähmastumise arvel, sest okupatsioonide ohvrid väärivad respekti. Kelam võrdleb lähimineviku koleduste teadvustamist vaktsiiniga, mis motiveerib kodanikke vabaduse ja inimväärikuse eest seisma. Seda vaktsiini vajavad muidugi eriti noored, kellel pole olnud isiklikke kokkupuuteid okupatsioonide õudustega.

Muuseumisõprade nimel kõnelnud Mari-Ann Kelam ütles muuseumi nimemuutust kommenteerides: “Tahetakse väga apelleerida noortele, uuele seltskonnale, olla elavam – see kõik on õige – aga see ei tähenda, et me unustame ära, miks see muuseum oli alguses rajatud, et kõnetada rahvast sellega, mis olid Eesti rahva kannatused, muserdused, kaotused…”

Konservatiivse Rahvaerakonna esimehe Mart Helme sõnul saadab Okupatsioonide muuseumi kavandatav nimemuutus vale sõnumi Venemaale, lääneliitlastele ja ka meie oma rahvale. Samas tähendab see muuseumi asutajate ja seda rahastanud väliseestlaste plaanide prügikasti heitmist. Olgu meenutatud, et Kistler-Ritso perekond on muuseumi arengusse investeerinud ca €2,3 miljonit, kusjuures on tegemist suurima eraannetusel tegutseva muuseumiga Eestis.

Paraku on midagi taolist toimumas ka Ottawas, kus on peatatud kommunismiohvrite memoriaali rajamine Kanada Ülemkohtu hoone kõrvale. Selle keskne asupaik ja suurus ei meeldi arhitektidele ega sõjaveteranidele. Kanada kultuuripärandi ministri Melanie Joly sõnul on memoriaali rajamine põrkunud poliitilistele sõnelustele, mistõttu tuleks memoriaalile leida uus, sobivam asukoht.

Kas keegi söandaks holokausti ohvrite mälestusmärke kritiseerida või nende rajamist takistada? Ometi on kommunismiohvrite arv palju kordi suurem – ca 100 miljonit! Kas nemad ei vääri siis austust? Paljud kanadalased on põgenenud kodumaalt just kommunismi õuduste eest, sh ka meie oma rahvuskaaslased.

Tuleb kahjuks tõdeda, et elame polariseeritud maailmas, kus mitte kõigi inimeste kannatusi ja ohvreid ei mõõdeta sama mõõdupuuga.


Elle Puusaag

Loe edasi